Aivar Mäe teeb tööd ka oma uneaja arvelt

Miks peetakse Teid Eesti üheks paremaks kultuurimanageriks? Ma ei tea, kes peab ja kindlasti ma seda ei ole. Ma ei tea, kust see luul on tulnud. Olen suhteliselt tavaline inimene. Kuigi kui lugeda Postimees Online'i ja seda, milline solgiämber seal mulle pähe tõmmatakse, siis on seda ehk raske uskuda. Seal kommenteeritakse, et Mäe on lolliks läinud, tahab maailma vallutada ja on väike Napoleon. Esiteks ma ei ole väike, ma olen piisavalt pikk ja kogukas. Kuigi väljakutsed muidugi mulle meeldivad.

Läti ja Leedu imetlevad meie kultuurilist powerit. Lätlased on kogu aeg huvitatud, millal Eesti Kontsert tuleks Lätti päriselt tegutsema, sest praegu Lätis kontserdielu pole. Meil on lihtsalt oskusteavet palju ning meie struktuur ja eksistents on täiesti ainulaadne võrreldes muu Euroopaga.

Mis selle ainulaadseks teeb? Meie majad, meie võimalused, meie kontserdielu. Sellist kontserdielu lihtsalt ei ole kusagil mujal. Eesti Kontsert teeb 1100 kontserti aastas üle Eesti. Oma nelja majaga oleme katnud Eesti nii, et pea igast Eesti punktist on 80 km lähima kontserdimajani. Ehk siis kvaliteetne teenindus, kvaliteetne muusika, professionaalsed saalid.

Millal läheb Eesti Kontsert Lätti? Me läheme kõigepealt Venemaale. 2007 saab Peterburis valmis kirik-kontserdisaal. Tegemist on renoveeritud kirikuga, mis on ehitatud 19. sajandi lõpul eestlaste poolt.

Kas teatris ja kontserdisaalis on võimalik kulusid ja tulusid tasakaalu viia? Ei ole. Eesti kultuurimaastik on niivõrd tihedalt täis. Üritusi on ühe ruutkilomeetri kohta liiga palju ja konkurents äärmiselt tihe. Kui ühest kohast hakkad kulusid kokku hoidma ehk ei too välja uusi lavastusi ja sõtkud n-ö vana koha peal edasi, siis kaob publik ära ja ei saa piletitulu. Nii et õige balansi leidmine, mitu uuslavastust aastas teha, on väga-väga keeruline. See ongi valem. Kui selle üles leiad, siis teater töötab.

Kui peate kolmest asjast - Eesti Kontsert, Arsis, Vanemuine - ühe ära jätma, siis millise? Sellist valikut ma ei lase üldse enda ette kerkidagi. Kellade kool kuulub mulle, kuigi ma ise ei tegele seal igapäevase juhtimisega. Praegu ma olen riigitöötaja. Vanemuises lõppeb leping 2006 lõpus ja Eesti Kontserdis 2009. Ma olen riigi alam ja kui mulle öeldakse, et nüüd tõmba uttu, siis ma tõmban uttu.

Kas Vanemuise lepingu lõppemine oli ajend, miks kandideerisite rahvusooper Estonia direktoriks? Kui küsite, kas tahtsin kandideerida, siis ma ei olnud seda üldse planeerinudki. Teatud jõud soovisid, et kandideeriksin. Sellepärast ma ei vastanud ka reglemendile, mille järgi oli töö alguseks järgmise aasta aprill. Kirjutasin oma visiooni sisse, et ma ei pea eetiliseks seda kohta sel ajal vastu võtta, kuna Estonia saab saja-aastaseks septembris 2006 ja sama juht, kes on siis juubeli egiidi all elanud, peab ikka ise tammepärja pähe saama. Avaldusse kirjutasingi, et 2007 võiksin alustada.

Estoniaga oli siis sama lugu, mis Vanemuisega, et Teile tungivalt soovitati kandideerida? Jah, nii ta on. Miks ma seda teen, ma ei tea isegi. Kui vaja oleks olnud, siis ma oleks sinna läinud ka. Eks Estoniast oleks ka midagi õppinud. Me elame kogemuste najal ja see oleks olnud uus kogemus. Küllap ma oleksin midagi ka seal ära teinud.

Oli Teil visioon, mida Estoniast teha? See oli suhteliselt karm visioon, jah.

Teil vist ongi maine, et lähete kohale ja hakkate lammutama, et süsteemi uuesti üles ehitada? Sõltub sellest, kuhu minna. Praegu on nii lihtsalt juhtunud. Teatrimaastik on suhteliselt kinnine süsteem, seda väga hoitakse ja ega sinna eriti sisse ka ei lubata. Mina ei ole teatrimaastikul sündinud ega pikka aega teatrimaastikul olnud. Ma nüüd ei ütle, et mind ei ole omaks võetud või midagi taolist. Aga mind võetakse ikkagi kui mööduvat nähtust.

Vanemuises sai administratiivne korpus kõige rohkem kannatada. Täna on Vanemuises 368 töötajat, neist administratsioon on ainult 28-liikmeline. Enne, kui sinna läksin, oli neid üle saja. Oluline on see, et organisatsioon, kuhu lähed, peab tegelema oma põhitegevusega. Põhiviga on see, et haaratakse ääretult palju kõrvalt, millega üldse ei pea tegelema. Arvatakse tegevat kokkuhoidu, aga tegelikult hoopis kulutatakse.

Nagu näiteks? Alates turvateenusest ja lõpetades parklateenusega. Selleks on olemas professionaalid. Või teatri kümneliikmeline ehitusbrigaad - seda ei ole vaja, sest see on kallim kui seda teenust rentida. Kui ma kaks aastat tagasi Vanemuisesse läksin, oli olukord suhteliselt drastiline. Oli 2. september, raha ei olnud sentigi ja aasta lõpuni oli neli kuud. Mängukava ka ei olnud. Võlgu oli 5,8 mln kr. Me pole siiani sellest üle saanud, ikka väike miinus jookseb kaela, midagi pole teha. Eks me oleme muidugi arenenud ka palju ja suurendanud kunstilist osa, aga riigilt raha selleks mitte saades.

Poliitikasse Te pole mõelnud minna?Never say never. Ausus on minu jaoks oluline termin, poliitikast vist seda eriti ei leia.

Kultuuriministri tooli ei sihi? Ei-ei-ei. Peaks või? Ega ma ei väida, et ma hakkama ei saaks, kindlasti saaks. Aga selleks peaks poliitikasse minema ja sinna ma ei taha minna. Siis peaksid mul endal mõtted otsas olema ja kuulaksin kogu aeg taktitundeliselt teisi. Poliitik on elulaad, mul on teine elukutse.

Mis on Teie elukutse? Ma olen tõeliselt õnnelik inimene, mind on põhjust kadestada. Ma teen seda, mida ma kõige rohkem armastan, selleks on juhtimine. Seal näeb kohe tulemust. Ma olen nagu väike laps - tahan kohe tulemust näha. Ja see tulemus võib olla mitmesugune. Kas hea organiseerimine või tohutu keerulistest situatsioonidest välja tulemine. Neid hetki on väga palju. Meie kontsertidest sadakond on kogu aeg ärajäämise ohus. Nii see nende loomeinimestega on - kord ta ei tea, mis kuupäev on, siis seda, mis riigis esinema peab.

Kui palju tegelete ise meeskonna valimisega, kui palju teevad seda teised? Enamasti ikka ise. Mul ei ole sellist personalijuhti, kes oleks käehoidja, personaliotsija, probleemide lahendaja. Praegu mul on erinevates majades inimene, kelle ülesanne on jälgida seadusandlust, et kõik saaksid puhatud ja asjad oleksid korrektselt vormistatud.

Aga kui asi läheb n-ö inimese tasandile, suhtluse tasandile, siis need protsessid ma teen ise. Ma ei tea, miks see nii on. Võiks ju otsida inimest, kes sellega minu eest tegeleks, aga ma olen suhteliselt kehv delegeerija. Praegu aeg sunnib mind seda tegema, aga meelsasti ma ei delegeeriks mitte midagi, vaid otsustaks kõik ise.

Võib siis öelda, et olete väga autoritaarne juht? Absoluutselt! Selles ei ole üldse küsimustki. Ega demokraatia kultuuriasutuses ei kehti. Kõigis ooperiteatrites üle maailma on igal pool heas mõttes Hitler ees. Vastasel juhul see organisatsioon ei tööta. Ma ei ütleks, et ma ei kuula nõuandeid. Mul on ka kunstinõukogu, kus pannakse asju paika ja kus mul on vetoõigus, mida ma väga harva kasutan. Aga igal juhul kõik kultuuriorganisatsioonid, kus on vaja nina, et teada, kas asi sobib meie programmi ja kas on olemas ka sihtgrupp ning milline võiks olla piletitulu, seal pole demokraatiaga midagi pistmist.

Pärnu Kontserdimaja laen saab makstud 2012. Kas olete siis Eesti Kontserdi direktor? Oi, ma ei tea! Kui vana ma siis olen, appif 52-aastane. Teine noorus. No annaks jumal tervist. Eesti Kontserdis on arenguruumi tegelikult väga palju. Siin seda probleemi pole, et jääd rutiini ja käid ainult esindamas. See on väga riskantne tegevus, iialgi ei tea, kust mingid kulud selga kärgatavad, mitu inimest kontserdile tuleb, iial ei tea, mis see pileti hind võiks olla. Kogu aeg on üks suur hiromantia, pead olema prohvet.

Kui palju jääb Teil teatri ja kontserdi tegemise vahelt aega veelf Pere jaoks? Ei jää!

Ei, Arsise kellade jaoks. Aaa, kellade. Eks ma üritan ühildada asju. Kui olen Tartus - mul on kaks kellade kooli, üks Tallinnas ja teine Tartus, mõlemas õpib 150 last -, siis mul on paar kursust, keda ma õpetan, kui mul aega on. See on tohutult mõnus protsess, mulle meeldib lastega töötada. Olen ikkagi professionaalne õpetaja. Lastelt saab energiat ja tuled nagu maa peale tagasi, saad aru, kuidas need protsessid siin toimuvad.

Tallinnas on mul kaks kontsertkoosseisu, laste ja täiskasvanute oma. Kui mul aeg-ajalt aega on, siis ma tegelen. Lastega tegelen peamiselt kontserttegevusega, ise mängin täiskasvanute ansamblis ja käin kontsertidel esinemas.

Kui Te proovis ei käi, kuidas Teid siis kontserdile lastakse? Ma ei ütle, et ma ei käi proovis. Praegu ma tõesti ei ole jõudnud proovi kaks nädalat, sest on kiire olnud. Kui Jõhvi maja lahti läheb ja ma saan natuke hinge tõmmata, siis hakkan jälle käima. Mul on aeg nii palju planeeritud, et ma jõuan igale poole.

Välja arvatud koju? Jah, see on valus küsimus. Mul kaks last on suured, elavad oma elu. Aga mul on pesamuna ka, üheksa-aastane. Ta näeb mind harva, aga eks ma ikkagi üritan end lohutada, et on selline tormiline aeg.

Kas see tormiline saab ka kunagi otsa? Eks meil kõigil on nii, et kui kaan kinni lööb, on aega piiramatult. Aga kui mõtlete seda, et lähen pensionile ja panen käed rüppe, siisf mhh! Ma arvan, et minust sellist olijat ei saa, enne saab aeg otsa. Mina annan küll nii palju takka, kui tuleb ja ega ma teisiti ei saagi. Ma ei saa minna lõunamere soojale saarele randa istuma. Ma ei saa niimoodi minna, jään haigeks kohe, kui ma ei saa mitte midagi teha. Ma saan aru, et ma passin seal rannas tund aega. Aga seitse päeva, ei.

Kas pensionile ka kunagi lähete? Kõigepealt üritaks nii kaua elada, et pensionini välja venitada. Olen oma tervist rappinud piisavalt. Olen TAernobõli tuumajaama jalamil olnud kuu aega pärast plahvatust. Nii et olen kiiritada saanud ja käinud läbi tule ja vee. Aga stressi mul ei ole.

Aivar Mäe on Eesti muusikakultuuri jaoks ime ja erand, mis ei kinnita reeglit, sest reeglina üheski nii väikses riigis ei ehitata nõnda palju kvaliteetseid kontserdimaju nii kiiresti nagu meil.

Aivar on harvaesinev kombinatsioon heast muusikust ja majandusmõtlejast - suur kombinaator, kel omal alal konkurente pole, ka väljaspool piire. Hinnatavaim omadus on tema oskus kunstnikke taltsutada, ära rääkida, esinema panna, kiita ja kui vaja siis ka... oh, ärme parem räägi sellest.

Aga kindlasti sama hästi kui kaasaegse ventilatsiooni elektroonikat, tunneb ta ka kogu muusikat barokist rokini - see teeb temast tõelise liidri alal, kuhu ta õnnekombel on juhtunud.

Kindlasti ei oska ta säästa oma tervist ning keeb aeg-ajalt üle, riskib palju, aga ta on harjunud "Aampust jooma". Kaua on oodatud tema siirdumist mõnda vägevasse majandusharusse, aga see kõik, mis siin Eesti majanduses toimub, on niivõrd tilluke selle kõrval, mida tähendab eesti muusika ja selle maine maailmas. Ta tillukeste asjadega üldiselt ei tegele, nagu ma olen aru saanud.