Rääkides Eesti Konverentsikeskuse juhi Urmas Kõivuga, mainis ta, et ta kohtab järjest enam tuhmi pilgu ja väsinud ilmega koolitajaid, kes kurdavad suure töömahu pärast. Samas on koolitaja puhul oluline, et ta teistest samm eespool oleks ja suudaks ka end pidevalt arendada. Pole hullemat kui osaleja tunnetab, et koolitaja on temast rumalam või pole jõudnud end koolitatava vajadustega täpselt kurssi viia.

See hakkab tunda andma ka koolituste kvaliteedis. Juhid kurdavad, et tippkoolitajad ei vaevu isegi nende tellimustele korrektselt ja kiiresti vastata, sest tõenäoliselt on tellimused kuhjunud arvutisse. Samuti püsivad paljude koolitusfirmade programmid aastaid muutumatuna, sest napib aega ja energiat uusi asju teha kui vanugi tellitakse piisavalt. Ka kipub pakutavate koolituste temaatika üksteisele sarnanema, sest trendiseminare tahavad ju kõik enda kavasse lisada.

Kuid koolitajal polegi ju aega end arendada, kui ta viis päeva nädalas koolitab. Oleks normaalne, kui koolitaja suudaks oma töögraafiku nii sättida, et pool aega nädalast jääks tal enesearendamiseks ja uute asjade väljamõtlemiseks. Koolitajad peavad lihtsalt hakkama ütlema enam ?ei? ja keskenduma kiirest kasumiteenimisest veidi pikemaajalisele tulule.

Ületöötamine mängib koolitajale pigem karuteene, sest paar korda sama teemat natuke ehk teise nurga alt kuulanud osalejad loobuvad üldse mõneks ajaks koolitustest. Või hakkavad käima pigem välismaal end harimas.