Kaido Einama • 10 november 2005

Räätsad viivad kohtadesse, kus inimese jalg muidu ei kanna

Räätsadega käidi muistsel ajal soos heina tegemas või talvel paksus lumes sumpamas, nüüd tõmbavad vitstest punutud räätsade asemel plastikust käimad alla seiklusturistid, kes matkagiidi juhtimisel mäda maa peale viiakse.

Kargel sügisesel hommikul on kõik muidu mudased teed tahedaks tõmmanud, nii et ­autole veel laiemaid pastlaid räätsamatka alguspunkti sõites vaja ei lähe. Küll on aga metsarajad nii libedaks tõmmanud, et sel ajal veel suvekumme kasutanud auto proovib mitu korda külge ette saada.

Parklas on peagi kohal seiklusturismile keskendunud firma Seikleja.com giidid, kes korraldavad kolmanda eksperimentaalmatka Kõnnu suursoosse. Enne on räätsadel matkamist katsetatud paar korda Kakerdaja rabas, mis asub lõuna pool, Harju- ja Järvamaa piiril.

Giidilt saame teada, et räätsasid on tänapäeval mitut sorti. Enamasti on need mõeldud mägimatkajatele lumistel mäenõlvadel turnimiseks. Kuid USAst on toodud ka üks plastikust abivahend, mis imiteerib täpselt ajaloolisi vitstest ja puust painutatud soojalanõusid. Just neid, mida kasutasid muistsed indiaanlased ja Aasia ning Siberi rahvad.

Eestis kutsutakse räätsasid mitut moodi: mõnel pool rajadeks, mõnes kohas koguni pasteldeks. Tuntuim ja levinuim on aga soorääts või lumerääts.

?Uurisime räätsategijatelt ka, et ehk on mõistlik hakata neid siin tootma,? räägib Seikleja.comi giid Bert Rähni. ?Kui aga järgnes pikk loeng räätsategemise teooriast ja tulemuseks oli see, et kuusejuurest ehk saaks teha küll, siis loobusime. Kust me neid kuusejuuri ikka võtame,? lisab ta. Arvestada tulnuks ka seda, et puust räätsad on kapriissed ja nõuavad hooldamist. See on aga matkakorraldaja jaoks tihedal kasutamisel tülikas lisakohustus.

Võtame moodsad sünteetilised soojalanõud kaenlasse ja jalutame kilomeetri Paukjärve taha laudteele, kus valitseb juba talviselt karge meeleolu. Laukad on jääs, lumi maas ja taevas selginemas. Kuskilt hakkab välja trügima esimene päike.

Ega siin muud kava ei olegi, kui paneme räätsad alla, käime 4?5kilomeetrise tiiru rabas ja tuleme tagasi, võtab Bert ees ootava päeva kokku. Teel räägitakse tegelikult veel rabast ja rabas käimisest, vaadatakse rabas kasvavaid taimi ja ületatakse maastikke, millest jala kindlasti üle ei saa ja kuhu jala pole vist keegi ka seni sattunud.

Üsna varsti veendume, et rääts kannab meid praktiliselt igal pool, kus on tahkemat maad. Õõtsikust saab üle kümmekond inimest, ilma et olulisi jälgi maha jääks. Päris vesisesse kinnikasvanud laukasilma looduskaitsjad minna siiski ei luba ? isegi räätsaga teeb seal pinnase veidi mudaseks, mille taastumine võtab aga väga kaua aega.

Leiame varsti keset kuivemaid mättaid täiesti ümmarguse augu, mis on vett täis valgunud. Selliseid auke on läheduses veelgi ? arvatavasti pommiaugud, sest tegemist on ikkagi Kõrvemaaga, endise nõukogude sõjaväepolügooniga. Seiklusmatkajad teavad rääkida, et pärast okupatsiooniväe lahkumist vedelesid seal laskmismärklauad, mille kangast prooviti isegi vastupidavaid matka- ja alpinismiriideid õmmelda.

Rabas sumbates võib sattuda ka ummikusse ? jõuame laugaste vahel sellisesse kohta, kus kolmest suunast piirab meid vesi. Omavahel ühendatud laugaste keeruline labürint lõikab otsetee ära ja tuleb natuke ringi vantsida. Astume kohtades, kuhu inimjalg satub väga harva. Ka loomi pole rabamaastikul kuigi tihti näha, sest süüa seal napib. Jõhvikad on küpsed ja head hapud, kuid neist kõhtu täis ei saa, kui peaksime rabas toituma hakkama.

Laukad on öisest külmast tõmmanud erisuguste mustritega jääkaante alla, kuid jää meid siiski veel ei kanna. Seikleja.comi giid Bert arvab, et külmade saabudes võib lähinädalail juba matkauisud välja võtta. Kui lund on vähe ja jää juba tugev, saab võtta ette ideaalse uisumatka kas laugastel, järvedel või merel.

Räätsamatku saab Eestis korraldada aasta läbi, mis on väga mugav just seiklusturismi korraldajatele ? pole ju niinimetatud vaikseid hooaegasid.

Parim aeg räätsamatkaks Eestis on ikkagi sügis ja talv: sügisel aitavad räätsad loodussõbralikumalt raba vaadata ning talvel sügavas lumes sumbata. Ja igaüks, kes ka mõne kilomeetri käia suudab, saab juba räätsamatkaga hakkama. Lumes sumpamiseks ei pea talvel räätsadega just rabasse minema, paksu lumega on need praktilised abimehed ka lihtsalt metsamatkal mõnusamaks edasiliikumiseks.

Eestis on räätsasid kasutatud veel eelmisel sajandil praktiliste vahenditena rabas ja soos liikumiseks. Tuntud on nad sooräätsade, soopastelde või soorajade nime all. Räätsadega käidi rabas marjul, sooheinamaadel heina tegemas ja neid kasutati talvel paksu lumega liikumiseks.

Räätsad teevad jalgsi rabas liikumise palju kergemaks. Paljudesse kohtadesse ilma ei saagi, räätsadel kannab soopinnas inimest tunduvalt paremini. Räätsad ei lõhu ka raba habrast pinnast, mis on tähtis looduskaitse seisukohalt.

Räätsasid teevad matkatarvete tootjad. Osa räätsadest on plastikust, libisemisvastaste metallist nagadega, need on mõeldud järskudel nõlvadel lumes liikumiseks. Teised on metallvõruga elastse nahataolise materjaliga kaetud räätsad, toodetakse ka plastmassist räätsasid, mis oma tilgakujulise kujuga imiteerivad ajaloolisi puust ja vitstest punutud räätsasid. Enamasti on räätsad mõeldud mägimatkajatele.

Puust soojalanõud vajavad pidevat hooldamist, puhastamist ja lakkimist, moodsatest sünteetilisest materjalist räätsadest on nad ka tunduvalt kallimad. Tavaliste matkaräätsade hind jääb matkapoodides paari tuhande krooni kanti, välismaalt tuues võib neid saada aga tunduvalt odavamalt. Lisaks räätsadele on lumes sumpamisel abiks spetsiaalsed säärised bahillid, mis hoiavad ära lume või muda sattumise saapasäärde.

Esimene võimalus räätsamatkale minna avaneb juba homme Kakerdaja rabas.

Kakerdaja on maaliline ja rohkete laugastega raba Järvamaa ning Harjumaa piiril. Tallinnast vaid 60 km kaugusel asuv raba jääb eemale suurtest asulatest ning teedest.

Kakerdaja raba on hästi väljakujunenud kaheastmelise laukavööga. Laugastike keskel asub punakaspruuni veega taimedeta ja kaladeta Kakerdaja järv.

Raba serva jääva kunagise Noku talu varemete juures asub RMK telkimisala parkla, lõkkeplatside ja kuivkäimlaga. Sealt saab alguse rabale minev laudtee.

Matkaks vajalik varustus ? räätsad, torpad ehk säärekaitsed ja käimiskepid ? jagatakse parklas. Pärast laudraja lõppu pannakse räätsad alla, edasi viib tee laugaste vahele. Täpne marsruut selgub alles matka käigus.

Matkal saab lisaks Kakerdaja järvele tutvuda selle kõrval asuva muistse pelgu- ja ohvripaiga Hiiesaarega. Rabamatk kestab neli tundi, selle ajaga läbitakse kuni kaheksa kilomeetrit.

Kakerdaja raba on nime saanud järvekauride järgi, kes pesitsesid omal ajal Kakerdaja järvel. Need linnud on head sukeldujad, kuid maa peal liikumine paistab kaugelt nagu kakerdamine, selgub veebilehelt seikleja.com.

Räätsamatkale saab Eestis minna tegelikult igal pool, sest selleks sobivaid soid ja rabasid leidub kõikjal. Aeg pole ka oluline, räätsamatkad sobivad ette võtta aasta ringi.

Hetkel kuum