Räätsad viivad kohtadesse, kus inimese jalg muidu ei kanna

Giidilt saame teada, et räätsasid on tänapäeval mitut sorti. Enamasti on need mõeldud mägimatkajatele lumistel mäenõlvadel turnimiseks. Kuid USAst on toodud ka üks plastikust abivahend, mis imiteerib täpselt ajaloolisi vitstest ja puust painutatud soojalanõusid. Just neid, mida kasutasid muistsed indiaanlased ja Aasia ning Siberi rahvad.

Eestis kutsutakse räätsasid mitut moodi: mõnel pool rajadeks, mõnes kohas koguni pasteldeks. Tuntuim ja levinuim on aga soorääts või lumerääts.

?Uurisime räätsategijatelt ka, et ehk on mõistlik hakata neid siin tootma,? räägib Seikleja.comi giid Bert Rähni. ?Kui aga järgnes pikk loeng räätsategemise teooriast ja tulemuseks oli see, et kuusejuurest ehk saaks teha küll, siis loobusime. Kust me neid kuusejuuri ikka võtame,? lisab ta. Arvestada tulnuks ka seda, et puust räätsad on kapriissed ja nõuavad hooldamist. See on aga matkakorraldaja jaoks tihedal kasutamisel tülikas lisakohustus.

Võtame moodsad sünteetilised soojalanõud kaenlasse ja jalutame kilomeetri Paukjärve taha laudteele, kus valitseb juba talviselt karge meeleolu. Laukad on jääs, lumi maas ja taevas selginemas. Kuskilt hakkab välja trügima esimene päike.

Ega siin muud kava ei olegi, kui paneme räätsad alla, käime 4?5kilomeetrise tiiru rabas ja tuleme tagasi, võtab Bert ees ootava päeva kokku. Teel räägitakse tegelikult veel rabast ja rabas käimisest, vaadatakse rabas kasvavaid taimi ja ületatakse maastikke, millest jala kindlasti üle ei saa ja kuhu jala pole vist keegi ka seni sattunud.

Üsna varsti veendume, et rääts kannab meid praktiliselt igal pool, kus on tahkemat maad. Õõtsikust saab üle kümmekond inimest, ilma et olulisi jälgi maha jääks. Päris vesisesse kinnikasvanud laukasilma looduskaitsjad minna siiski ei luba ? isegi räätsaga teeb seal pinnase veidi mudaseks, mille taastumine võtab aga väga kaua aega.

Leiame varsti keset kuivemaid mättaid täiesti ümmarguse augu, mis on vett täis valgunud. Selliseid auke on läheduses veelgi ? arvatavasti pommiaugud, sest tegemist on ikkagi Kõrvemaaga, endise nõukogude sõjaväepolügooniga. Seiklusmatkajad teavad rääkida, et pärast okupatsiooniväe lahkumist vedelesid seal laskmismärklauad, mille kangast prooviti isegi vastupidavaid matka- ja alpinismiriideid õmmelda.

Rabas sumbates võib sattuda ka ummikusse ? jõuame laugaste vahel sellisesse kohta, kus kolmest suunast piirab meid vesi. Omavahel ühendatud laugaste keeruline labürint lõikab otsetee ära ja tuleb natuke ringi vantsida. Astume kohtades, kuhu inimjalg satub väga harva. Ka loomi pole rabamaastikul kuigi tihti näha, sest süüa seal napib. Jõhvikad on küpsed ja head hapud, kuid neist kõhtu täis ei saa, kui peaksime rabas toituma hakkama.