Uskumatult tervislik granaatõun

Lisaks on see vili suur vitamiinipomm, mida kasutatakse mitmete riikide kokakunstis. Ja mitte ainult vitamiinipomm ? granaatõuna järgi on saanud oma nimetuse ka sõjapidamise instrument granaat.

Vanad egiptlased said maetud oma viimsesse puhkepaika koos granaatõuntega. Seda vilja on kujutatud Egiptuse kunstis ja mütoloogias, samuti ülistatud Vanas Testamendis ja kujutatud kristlikus kunstis. Koraanis mainitakse granaatõuna kui suurepärase näitena jumala loodust, aga märgitakse ka viljana, mida leiti paradiisiaiast. Sellel viljal on krooni kuju ning juudi traditsiooni järgi on krooni õige kuju just sarnane granaatõunaga. Kreeka-rooma müütides on seda peetud ka kui uue elu, eluringi ja surematuse sümboliks. Veripunane viljaliha on kristluses ka Jeesuse vere sümboliks. Ning vilja sees olevaid arvukaid seemneid on võrreldud kirikukogudusega. Babüloonlased aga uskusid, et närides seemneid enne lahingut, teeb see nad võitmatuiks. Võib vaid imestada, kui palju seda vilja on imetletud ja kasutatud juba vägagi ammustel aegadel.

See pikaealine puu, kes võib elada enam kui 200 aastat, arvatakse ole­vat pärit Iraanist kuni Põhja-Indiani. Vahemere regioonigi jõudis see juba mitu tuhat aastat tagasi, seega täpset päritolupiirkonda siiski teada ei ole. Granaatõunapuu kasvab ulatuslikult ka Lõuna-Hiinas ja Kaugu-Aasias, kuhu ta võib olla toodud üle mere kaupmeeste poolt. Hispaania misjonäride kaudu jõudis see ka 17.?18. sajandil Kariibi mere piirkonda ja Ladina-Ameerikasse.

Jäiga puiduga granaatõunapuu kasvab 5?8 m kõrguseks ning kevadel kroonivad puud erkpunased õied. Armastuse ja viljakuse sümbol granaatõun on talvevili, mida Vahemeremaades võib leida puudelt oktoobrist veebruarini. Kõva koorega vili on peitunud piklike lehtede ja teravate piikide vahele. Ümara tavaliselt kollakas-roosa õuna seest vaatavad vastu mahlased punased või roosad viljalihad, mis on pakitud pisikestesse paunadesse. Igas magushapus paunas on seeme sees. Seemned moodustavad muuseas ligikaudu 50% vilja kaalust.

Granaatõuna maitse võib varieeruda hapust kuni väga magusani, sõltudes valmimisastmest. Granaatõuna mahl on Kesk-Idas populaarne jook, samuti kasutatakse seda Iraani, Süüria ja India koogis. Enne tomati saabumist Kesk-Idasse kasutati siirupit laialdaselt Pärsia toitude valmistamisel, praegugi võib seda leida traditsiooniliste retseptide juures. Seemneid on kasutatud ka maitseainena. Kogemusest võin öelda, et marju suhkrus hoides saab väga hea siirupi ning siirup pole hea mitte ainult veega segades, vaid ka viinaga kokku pannes saab mõnusa südantsoojendava napsu.

Üks granaatõun sisaldab 40% täiskasvanu päevasest C-vitamiini vajadusest, sisaldab rohkelt ka kaaliumit ja fosforit. Omades suurel hulgal antioksüdante, aitab vili enneaegse vananemise ja südamehaiguste korral. Samuti veresoonkonna haiguste puhul ning mõjub hästi vereringele. Granaatõunamahla on testitud ? see annab abi ka eesnäärme vähi vastu. Mahla kasutatakse samuti antiseptikuna haavade määrimisel.

Suurel hulgal sisaldab vili polüfenoole, enam kui punases veinis, rohelises tees, jõhvika- või mustikamahlas. Vilja parkainet on kasutatud vanematel aegadel ka loomanahkade parkimisel. Araablased tutvustasid seda võtet Hispaanias ning linn nimega Cordoba sai kuulsaks oma loomanahkade tõttu.

Granaatõuna kuju ja suuruse järgi on saanud oma nime sõjapidamise instrument granaat. Granaadikillud omavad sar­nasust vilja seemnetega. Liigi ladinakeelne nimi (Punica granatum L.) on tuleta­tud nime Phoeniciansi järgi, kes tegeles ak­tiivselt selle puu levitamisega. Nimi ?gra­natum? on aga tuletatud ladinakeelsest omadussõnast tähendusega teraline või gra­nuleeritud. Kuigi klassikaline ladinakeelne nimi sellel liigil oli malum punicum või malum granatum, kus ?malus? tähendab õuna.

Autor: Sigrid Suu