Restoranirännak 2005

Meil on hulk häid söögikohti, kus juba menüü lugemine on elamuseks, kus sisekujundus harmoneerub kõige muuga ja kus töötavad toredad inimesed. Aga mõnikord on jube kah.

Endiselt võib arvata, et suurel hulgal söögikohtadel üle Eesti on üks ja sama peakokk, sest maitsed on ühed ja samad. Veel ei ole keeratud vaiksemaks lärmiraadiod, tümpsmuusika ja telefoniintervjuud ?Mina-vä? vastustega ei jäta meid süües ka rahule. Endiselt on kohti, kus valge vein võetakse baaritaguselt riiulilt ja see on soe. Ja ikka on vein ainult suure januga joojate jook ? klaasikaupa saab ainult kahte, kõige rohkem kolme-nelja veini. Majavein pole ikka veel uhkusasi, nii nimetatakse tihtipeale kõige odavamat ja lihtsamat purjujoomisjooki. Rasvaving ja suitsuhais hõljuvad edasi, ühes väga nooblis keldrikohas terroriseerib külastajaid isegi solgihais. Oi, ja siis need kunstlilled keskaegsetes võlvkeldrites!

Aga õnneks on ka teistmoodi. Eriti teevad rõõmu need korrad, kui miski läheb tegelikult untsu, aga see osatakse kõikide rõõmuks heaks keerata: jahtunud supi täienduseks tuuakse ekstramagustoit, ununenud tellimust ja koos sellega pikaksveninud ooteaega leevendataks majapoolse veinipakkumisega, ettevalmistamata jõululaua ooteks pakutakse külma viina ja suupisteid ja peakokk hoiab ise hiljem kõigel silma peal. Nii juhtus restoranides Seasons, Bestseller ja Nevski ? au neile, head kohad on head igas olukorras. Seevastu kui pärast pooletunnist ooteaega tuuakse vale praad, siis ei aita ühtki näljast lohutus, et ?me võime selle õige kah teha, aga siis peate veel ootama?. Selle koha nime jätan ütlemata, pealegi ega ta ainus selline ole.