Restoranirännak 2005

Meil on hulk häid söögikohti, kus juba menüü lugemine on elamuseks, kus sisekujundus harmoneerub kõige muuga ja kus töötavad toredad inimesed. Aga mõnikord on jube kah.

Endiselt võib arvata, et suurel hulgal söögikohtadel üle Eesti on üks ja sama peakokk, sest maitsed on ühed ja samad. Veel ei ole keeratud vaiksemaks lärmiraadiod, tümpsmuusika ja telefoniintervjuud ?Mina-vä? vastustega ei jäta meid süües ka rahule. Endiselt on kohti, kus valge vein võetakse baaritaguselt riiulilt ja see on soe. Ja ikka on vein ainult suure januga joojate jook ? klaasikaupa saab ainult kahte, kõige rohkem kolme-nelja veini. Majavein pole ikka veel uhkusasi, nii nimetatakse tihtipeale kõige odavamat ja lihtsamat purjujoomisjooki. Rasvaving ja suitsuhais hõljuvad edasi, ühes väga nooblis keldrikohas terroriseerib külastajaid isegi solgihais. Oi, ja siis need kunstlilled keskaegsetes võlvkeldrites!

Aga õnneks on ka teistmoodi. Eriti teevad rõõmu need korrad, kui miski läheb tegelikult untsu, aga see osatakse kõikide rõõmuks heaks keerata: jahtunud supi täienduseks tuuakse ekstramagustoit, ununenud tellimust ja koos sellega pikaksveninud ooteaega leevendataks majapoolse veinipakkumisega, ettevalmistamata jõululaua ooteks pakutakse külma viina ja suupisteid ja peakokk hoiab ise hiljem kõigel silma peal. Nii juhtus restoranides Seasons, Bestseller ja Nevski ? au neile, head kohad on head igas olukorras. Seevastu kui pärast pooletunnist ooteaega tuuakse vale praad, siis ei aita ühtki näljast lohutus, et ?me võime selle õige kah teha, aga siis peate veel ootama?. Selle koha nime jätan ütlemata, pealegi ega ta ainus selline ole.

Selle aasta meeldejäävamad söögikohaleiud on kõik miski kiiksuga. Esimesena tuleb meelde Piiri kõrts Setumaal, kõigepealt sellepärast, et see tühjaksjäänud Eestimaa serval üldse olemas on, ja siis ka ettekandja pärast, kes meisse kui oma lastesse suhtus ? lihtne lahke naine, kes teelistele süüa annab. Ja toit oli hea ja naine selle üle uhke ? oli ka põhjust olla, aus lihtne maatoit. Ja veel ? kõrtsi ainuke odava vahuveini pudel oli kenasti külm. Aga oli selle suve palavaim päev.

Vahva koht on Aleksandri pubi Pärnus, kus Vana-Rääma agul on kaugelt tulnud pubikultuuri endaga kenasti ära kohandanud. Head söögid, head jutud, naljakas ja rahvalik koht, mida on raske järele teha ? see on kui folkloorne ühislooming.

Lepanina hotelli restoran võiks oma merevaatega kulda kokku ajada, praegu on seal jumalast mahajäetud söögikoht, kus külakõrtsi hinnad ja hea käega kokk, kelle kalaroog siiani meeles.

Ja Tallinnas ? Musi-nimeline vinoteek, hästi kodune ja armas, sobib tüdrukutele, kes veini armastavad, või armunutele, kel oma kodu veel ei ole. Sellel aastal avastasin enda jaoks ka lounge Kaheksa loomingulised kokteilisegajad ja hea tasemega köögi ning Da Vinci puhtad Itaalia maitsed.

Maiuspalaks loen üles oma lemmikud läbi aegade: Gloria, kust välja tulles olen parem inimene kui enne; Bocca; Karl Friedrich; Balthasar, mille peale võib alati kindel olla; ­Ammende villa, mis toidule ilu ja ajaloo mõõdu juurde annab; Steffanie pitsakoht Pärnus, ilma milleta suve ei ole olemaski; armas vana nostalgiline Tartu Ülikooli kohvik, hea meel et ta jälle elus on; veel kohvik Wilde, Tartu vaimu pelgupaik; ?oti klubi õueterrass, aedniku ja kokkade ühislooming.

Aga peale nende on veel palju toredaid kohti, mis on jäänud meelde kas hea kohvi, ebakindlate kätega noore nipika kelnerpoisi, oivalise praetüki või liilialõhna pärast. Uuelt aastalt loodan ikka sedasama ? uusi naudinguid ? ja soovin seda ka teile!