Vaikimise ja järelemõtlemise aeg

Viimastel päevadel on Eestimaa rahvas jaganud tuhandeid mälestusi president Lennart Merist, kelle tõeline suurus jõuab meie mõistmisesse ilmselt alles aastate pärast.

Minulgi on oma väike mälestus, mis suurte kõrval tundub tühine, kuid minu jaoks ajakirjanikutee alguse üks kirkamaid hetki.

Olin siis algaja raadiotoimetaja Pärnu kohalikus raadios, kui Lennart Meri veel presidendiks pürgijana eetri kaudu meie maakonna inimeste poole pöördus.

Enne toimetusest lahkumist astus ta mu laua juurde, võttis sealt valge paberilehe ning ütles seda näidates ja ainult talle omaselt naeratades, et kui see süütuna näiv valge leht oma kirjaga täita, võib sellest oleneda rahvaste saatus...

Seda toimetaja veergu valgele arvutiekraanile trükkides meenus mulle see minu jaoks ajalooline hetk. Tuli meelde, milline jõud ja tähtsus on kirjapandul.

Iga väljaöeldud sõna on püha.

Mida kirjutada nii pühal hetkel, kui vaikus on kõigest kõnekam.

Ehk ainult meelde tuletada, et aeg on meie kõige kallim vara ja et seda tuleks kasutada südamega ja arukalt.