Soome teeb Eesti kapitalile takistusi

Elades 13 aastat Soomes ning olles siin seotud viimased seitse aastat aktiivselt ettevõtlusega, olen kahjuks nördimusega olnud tunnistajaks väga tugevale natsionalistlikule protektsionismile, eelkõige Eesti või eestlaste juhitud ettevõtete vastu. Natsionalistlik protektsionism on mõtteviis, mida ELi maad ei tohiks endale lubada. Eesti on välisettevõtetele igati avatud ja soodus keskkond ning ka soomlastele kui loomulik partner ja naaber. Kahjuks on aga Soome sõprus ja partnerlus olemas ainult niikaua, kui meie loovutame oma turuosa või kutsume neid muul viisil Eestisse investeerima, kolima, jooma ja tarbima. Olukorras, kus tasapisi järjele pääsenuna aga hakkavad meie ettevõtted ja investorid tasapisi vastuvoolu ujuma, muutub suhtumine ja käitumine.

Viimane näide on Tallink: Soome ajakirjandus ja poliitilised ning riiklikud institutsioonid lausa hõiskavad heakskiitvalt olukorras, kus ametiühing täiesti süüdimatult ja uhkelt teatab, et ei kavatsegi juba jõustunud kohtumäärusele alluda.

See on ju õigusriigi põhiprintsiipide tahtlik naeruvääristamine ja õigussüsteemi peale sülitamine. Teame, et on hulk inimesi ja firmasid, kes eiravad kohtuotsuseid, kuid siiski harvad neist teevad seda žestiga. Kõige vähem lugupeetud organisatsioonid nagu ametiühingud, kelle põhikirjad kubisevad sõnadest moraal, vastastikune ja õigusnormide austamine. Ilmselgeid rikkumisi just Eestiga seotud ettevõtetega on lugematu arv.

Samuti on paljudele Eesti ettevõtetele täiesti tuttav, et Soomes on peaaegu võimatu avada pangakontot, sest pangad lihtsalt keelduvad sellest, põhjendamata. Olen rääkinud teemast nii Soome finantsinspektsiooniga kui ka konkurentsiametiga, kes mõlemad olid probleemidest teadlikud, kuid ütlesid, et kahjuks ükski seadus ei kohusta juriidilisele isikule kontot avama, veel vähem seda hoidma. Ning konkurentsiamet ei saa enne sekkuda, kui ei ole tõendeid, et turul määravat positsiooni hoidvad pangad on sellel teemal kokku leppinud, mis sisuliselt nõuaks piibellikku ülestunnistust.

Ametiühingujuhi Zittingu väide, et antud määrus oli hagi tagamise eelmäärus, kus asja sisuline arutamine toimuks hiljem, vastas tõele. Siiski ei anna see mingit alust määruse täitmatajätmisele, lihtsalt avab teoreetilise võimaluse, et de iure võiks hiljem jõustuda kohtuotsus, mis erineks eelmäärusest ja selle tagajärjel oleks Tallink kohustunud hüvitama teatud tingimusel eelmäärusest tulenevaid kahjusid ametiühingule. Samas toimus eelmisel aastal Soomes nii paberitööstuse kui ka transpordistreike, tööõiguse kohus tuvastas need pärast sisulist läbivaatamist illegaalseteks. Huvitav, et ükski tööandja ei ole esitanud kahju hüvitamise hagi kohtusse illegaalsete streikide eest. Eelmise aasta paberitööstuse streik kahjustas nii firmasid kui ka riigi majandust sadades miljonites eurodes.

Millegipärast tundub, et õiglus ja õigus on Soomes segamini: seadusi ja kohtuotsuseid tuleks justkui täita juhul, kui need tunduvad õiglased. Kahjuks on õiglus väga subjektiivne mõiste ning just seetõttu tuleb õigusriigis täita õigusnorme, isegi kui need riivavad õiglustunnet.

Lugesin hiljuti Helsingin Sanomatest ajakirjaniku arvamust, kes ahastas, kuidas autoriõiguse seadusemuudatuse üle tuli lehele sadu ja sadu arvamusi. Igati heal järjel ja pealtnäha normaalsed kodanikud teatasid, et ei kavatse mingil juhul jätta illegaalse muusika laadimist internetist, sest nende arvates on muusikafirmad niigi rikkad ja nemad tahavad ka kuulata, ja mitte mingi seadus ei tohi neid vabas riigis keelata tegemast, mida nad tahavad.