Küsige peaministrilt selget sõnumit

Tunnen ka neid 36 rahvaesindajat, kes Riigikogu hääletusvoorudest eemale hoidsid. Kui nad oleksid valimisel kaasa löönud, oleks president võib-olla valitud. Seega Keskerakond ja Rahvaliit teadsid, mille peale nad lähevad, kui oma inimesi valimiskastidest eemal hoidsid. Nad teavad ka seda, milline on võimalus mõjutada vallaesindajate valimisotsuseid, kui kooli-,

keskkonna- ja muude investeeringute saamine on praeguse valitsuse otsustada. Mitmed omavalitsusjuhid on otse öelnud, et nende parteieelistustel pole maailmavaatega vähimatki pistmist. Nemad vajavad valitsuse toetust.

Kogu presidenditralli taustal olen oodanud ühte selget sõnumit. Selle andmise võti on peaministri ja Reformierakonna esimehe Andrus Ansipi käes. Küsimus pole üksnes presidendivalimistes, vaid selles, mis saab tuleva aasta märtsis. Kas praegu Ilvest toetavad erakonnad on valmis andma laiema koostöösignaali?

Muuhulgas oleks see sõnum valdadele ja volikogudele - kas Rahvaliidu ja Keskerakonna poliittehnoloogial, mis põhineb omavalitsuste läänistamisel, lastakse jätkuda? Valijamehe jaoks, kelle Rüütlile lubatud hääl on kohaliku koolikatuse või veevärgi garant, on just see otsustava tähtsusega võimusõnum. Samas on see sõnum avalikkusele - kas Eesti läheb edasi või tagasi?

Mõistan, et end liberaalsena määratleva erakonna roll ongi paljudes maades olla kaalukeeleks. Kaalukeelest sõltub, kas võimule tuleb poliitilise spektri üks või teine pool. See annab laveerimisruumi, mida Reformierakond on edukalt kasutanud, mängides rolli mitme valitsuse moodustamisel.

Siiski vajab ühiskond vahel selget koostöösignaali ja Siim Kallas Reformierakonna esimehena ei kartnud seda 1999 valimistele minnes anda. Sellest sündis Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate liit. Toona oli tunne, et kolmikliit ei suutnud ettevõetust paljut realiseerida. Tagasi vaadates oli see suur aeg: tagati tänane edu ja mindi avatud kodanikuühiskonna ehitamise suunas.

Nüüd oleme teisel teel. Koalitsioonierakondade juhtimisel tegeldakse omavalitsuste ja isegi koolide ning tervishoiuasutuste läänistamisega ehk ehitatakse klanniriiki, mis oma struktuurilt meenutab Putini poliitsüsteemi. Keskerakond ja Rahvaliit vastandavad end teadlikult "paremerakondadele". See vastandus püsib osalt mälunõrkusel, sest Keskerakond istub hoopis koos Reformiga liberaalses parteiperes ja Rahvaliit taotles veel paari aasta eest edutult vastuvõtmist parempoolsesse Euroopa Rahvaparteisse.

Parema ja vasaku vastandamine ei seleta Eesti ühiskonna lõhet. Lõhe on terav, aga see on tuleviku ja mineviku, keeleoskuse ja kurttummuse, euroopaliku Eesti ja bütsantsliku orjariigi vahel. Sellepärast ei peaks ka sotsiaaldemokraadid liiga valusalt võtma "paremerakonna" märki, mida Savisaar ja Reiljan nende otsaette püüavad põletada. Isamaa ja Res Publica Liidu, Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide võimes võtta märtsivalimistel üle poole Riigikogu kohtadest vaevalt keegi kahtleb.

Ajalugu kinnitab, et kui suur ühisvaade on olemas, siis suudetakse programmilised erimeelsused kiirelt lahendada.