Patsid panevad isa paika

Patsid on naissoo üks kõige salakavalamaid leiutisi. Esiteks muidugi tõmbavad juba algkooli poisse pisikeste tirtsude patsid nagu magnetiga ligi. Teiseks panevad just patsid halastamatult paika need isad, kel jätkub upsakust arvata, et mees saab tütre kasvatamisega sama hästi hakkama kui naine.

Olen pidanud oma kaheksa-aastasele tütrele ajuti üksikisa olema. Esimest korda siis, kui tütar oli neljane ja naine tegi Londoni ülikoolis magistrikraadi. Teist korda siis, kui tütar läks esimesse klassi ja tema ema Maailmapanga projektijuhiks Ukrainasse ja Moldovasse.

Olen saanud kõigi vajalike asjadega hakkama sama hästi - või peaaegu sama hästi - kui mu naine. Ainult patside tegemist pole ma pikkade aastate vältel selgeks saanud. Üritasin tõesti kõvasti. Nii kõvasti, et minu kinni nööritud patsikummi ei suutnud lasteaiakasvatajad ega tantsutreener enam lahti saada. Lahti harutada oli patse enamasti vaja, sest hoolimata toore jõu kasutamisest tolknesid juuksesalgud ikka tütrel silmade ees. Õnneks päästis mind suuremast hädast juuksevõru, mida me tänini igal võimalikul juhul kasutame.

Sageli on kahtluse alla seatud minu võime lapsele korralikku tervislikku toitu valmistada. Sellise umbusu eest kaitseb mind kõige paremini tütar ise. Kord pahandas ta pisarateni vanaema, kes oli tütretütrele küllusliku õhtueine vaaritanud. "Mulle ei maitse vanaema toit!" teatas laps kõrgilt. "Mulle meeldib isa toit." Mõne aja oli vanaema suurest solvumisest vakka. Aga siis tärkas temas uudishimu: "Mida isa sulle siis süüa teeb, et tema toit nii hea on?"

"Isa teeb Selveri toitu!"

Kohati saavad isad hakkama ainult ebainimlike jõupingutustega. Alatasa kaovad mingil salapärasel moel öösiti ära riietusesemed, mille tütar on õhtul aegsasti lasteaeda või kooli minekuks valmis seadnud. Või siis selgub hommikul, et öösel on sukapükstesse tekkinud hiigelauk, mida seal õhtul veel kindlasti polnud.

Siis on olukord kriitiline. Kell kihutab tagant, hilinemine ähvardab. Nelja-aastasel daamil on kapp riideid täis, aga selga panna pole ikka midagi - see ürgnaiselik mure lööb välja juba selles eas!

Ema suudab sellises olukorras mingi naiseliku vaistuga kohe vajaliku eseme ka kõige uskumatuna näivast kohast üles leida. Meil tütrega kuluvad sellises situatsioonis alati piinavalt pikad minutid. Meeleheites otsime isegi ranitsast ja külmkapist. Hädalahendusena sobitame tavaliselt lillade pükste ja tumesinise kampsuni juurde erekollased sukapüksid.

On siiski üks salakaval asi, millest isa jõud kuidagi üle ei käi. Korraga on tütre silmad veekalkvel, ta poeb vaikselt sülle ja nuuksatab: "Mul tuli emaigatsus peale!" Isegi tavalisest pikem unejutt vaid leevendab sellisel õhtul väikese inimese valu.

Seepärast austan väga kõiki neid naisi ja mehi, kes üksikvanema koormat vaid ajutiselt ei kanna. Jõudu ja meelekindlust teile!