Surematu toit ja Brüssel

Ühe või teise poole huvide kaitsele on valmis hüppama 15 000 Brüsselis registreeritud lobby-inimest. Kuid Brüsseli ametnikud on küllaltki iseseisvad. Nad eelistavad üldiselt anonüümselt tegutseda, nii on surve väiksem. Ka parlamendis ei ole kaugeltki igaüks mõjutatav.

Loomulikult on elukutselised tarbijakaitsjad teadlikumad kui enamik tarbijaid. Tarbijate soov on muidugi tervislikult toituda, kuid mitte igaüks ei hakka poes paki pealt peent kirja lugema ega looduslikumat kaupa nõudma. Teadlikum ja rikkam tarbija eelistab looduslikumaid tooteid. Vaesel on tähtis odavalt kõht täis saada. Maadel on ka kultuurierinevusi. Belgias näiteks on poeriiulitel meetrite kaupa erinevate tootjate "surematut" piima, naturaalset on ööpoest või restoranist lausa võimatu leida. Ilmselt ei ole piisavat nõudlust.

Säilitusainetest suurt numbrit ei tehta, meedia pole piisavalt inimesi harinud. Geenidega mängimine on aga massikultuuri kaudu tuttav teema ja seal on eurooplastel selgepiirilisem seisukoht. Vastavalt filmide poolt sisendatule on see loomulikult eitav.

Liiga tihti jääb diskussioon arvamuste ja kusagilt kuuldud "faktide" tasandile. Toidulisandite kõrvalmõjude uuringutele ei ole rahastajat just kerge leida. Pikaajaliste mõjude väljaselgitamine võtab aastakümneid aega. Lisaks on keskkonnamõjude seast just säilitusainete mõju eraldamine küsitav ettevõtmine.

Mõnikord on suisa kasulik pead liiva all hoida. Näiteks dieettoiduainete turg on tohutu, kuid sobilikke kunstmagustajaid on suudetud luua vaid paar tükki.

Esimene kunstlik magusaine sahhariin osutus vähkitekitavaks ja eemaldati tarbimisest juba ammu. Kui nüüd selguks, et üks uuematest ainetest on kahjulik, oleks see mõnegi äri hukatuseks. Tootjad ei ole uuringutest eriti huvitatud.

Kuid uuringuid oleks vaja, sest näib, et eriti laste organismi viivad tänapäeva toiduained segadusse. Loomulikku küllastustunnet ei teki ja lisandub ebatervislikke kilosid. "Surematud" toiduained on tegelikult lahendus probleemile, mida tarbijate jaoks peaaegu ei eksisteeri. See on minevikupärandus ajast, kui üks tapetud siga pidi taluperet mitu kuud toitma. Praegu võib kas või iga päev poes end värske kraamiga varustada, kui vaid aega on.

Poodnikud muidugi ei taha, et nende kaup enne mahamüümist rikneks, samuti maksab külmutus raha. Samal ajal aga pole tasuta ka kaubandus- või laopind, kuhu "surematu" toit kuhjataks. Tootja peab iga sentimeetri eest müüjale meelehead pakkuma. Mingist hetkest alates ei tasu see ära ning säilitusainetest pole siin kasu.