Vahendustasude avalikustamine muudab kindlustamise odavamaks

Riigikogu liikmete laual on seadusemuudatus, mille kohaselt peab kindlustusmaakler edaspidi kliendile avaldama, kui suur on talle ühe või teise kindlustusseltsi poolt makstav komisjonitasu. Seltside poolt makstavast komisjonitasust saab maakler üldjuhul oma põhisissetuleku. Kindlustustegevuse seaduse muutmise eelnõu teine lugemine on hetkel Reformierakonna ettepanekul katkestatud.

Kindlustusseltside poolt maakleritele makstavad komisjonitasud on märkimisväärsed, ulatudes näiteks kaskokindlustuses kuni 15%-ni aastasest kindlustusmaksest. Kõige rohkem kindlustataksegi Eestis sõidukeid - ostetakse liiklus- ja kaskokindlustust. Sõidukite kindlustamine moodustab ligi kaks kolmandikku kogu kindlustusturust. Ühe keskmise pereauto aastast kindlustusmakset teades on lihtne arvutada, et autoomanik "maksab" maaklerile lepingu sõlmimise ja hüva nõu eest ca 1500-2000 krooni. Neid kroone kogunes 2005. aastal kindlustusmaaklerite turu peale kokku ligi 186 miljonit. Näiliselt on vahendaja teenus justkui tasuta. Kindlustusmaakler "ostab" kindlustusseltsilt kindlustuslepinguid hulgi, mistõttu võib kindlustusmaakleri poolt pakutav kindlustuslepingu lõpphind olla tarbijale isegi soodsam kindlustusseltsi poolt pakutavast.

Pealegi - kus see vahendaja kindlustuslepingut sõlmides asub? Liisides sõiduauto sõlmime liisinglepingu, maksame ära liisinglepingu sõlmimise tasu ja lisaks lasub meil kohustus liisitud sõiduk kindlustada. Mõne finantsgrupi puhul soovitatakse meil kindlustusmaakleri leidmiseks sisse astuda sama koridori järgmisest uksest. Kindlustusmaakler ei ole kindlustusseltsi töötaja. Maakler peab tegutsema kliendi, mitte ühe või teise kindlustusseltsi huvides. Finantsinspektsioon viis 2006. aastal koostöös uuringufirmaga Faktum&Ariko läbi tarbijauuringu. Uuringust selgus, et ainult 16% küsitletutest teadis, mis vahe on aga kindlustusmaakleril ja kindlustusagendil! Nii kindlustusmaakler kui -agent on kindlustusvahendajad. Nende tegevus on aga põhimõtteliselt erinev. Kindlustusmaakler esindab kindlustusvõtja huve, agent kindlustusseltsi huve. Teoorias peaks asi seega välja nägema nii, et klient annab kindlustusmaaklerile teada oma soovidest ja seejärel esitab maakler kliendile piisava hulga erinevate seltside pakkumusi. Samuti pakub kindlustusmaakler kui sõltumatu nõustaja nende seast välja enda meelest kindlustusvõtja huvidele kõige paremini vastava. Kui aga ainult 16% kindlustusvõtjatest teeb vahet kindlustusmaakleril ja -agendil, siis ei saa inimesed kindlustuslepingut sõlmides aru, kas tema ees on sõltumatu kindlustusnõustaja, st. kindlustusmaakler või ostab ta kindlustust konkreetse kindlustusseltsi müügiesindajalt. Ehk kui liisid uut või ostad pruugitud sõiduautot ja koos võtmetega ulatatakse sulle kindlustusleping, pole sul aimugi, keda teisel pool lauda istuja esindab ja millised on seaduse järgi tema töökohustused. Tegelikult on sellest väga kahju, sest kindlustusvõtja jääb seetõttu ilma võimalusest saada sõltumatu soovitus, millise kindlustusseltsi poolt pakutav leping vastab kõige paremini tema kindlustushuvile.