Vahendustasude avalikustamine muudab kindlustamise odavamaks

Riigikogu liikmete laual on seadusemuudatus, mille kohaselt peab kindlustusmaakler edaspidi kliendile avaldama, kui suur on talle ühe või teise kindlustusseltsi poolt makstav komisjonitasu. Seltside poolt makstavast komisjonitasust saab maakler üldjuhul oma põhisissetuleku. Kindlustustegevuse seaduse muutmise eelnõu teine lugemine on hetkel Reformierakonna ettepanekul katkestatud.

Kindlustusseltside poolt maakleritele makstavad komisjonitasud on märkimisväärsed, ulatudes näiteks kaskokindlustuses kuni 15%-ni aastasest kindlustusmaksest. Kõige rohkem kindlustataksegi Eestis sõidukeid - ostetakse liiklus- ja kaskokindlustust. Sõidukite kindlustamine moodustab ligi kaks kolmandikku kogu kindlustusturust. Ühe keskmise pereauto aastast kindlustusmakset teades on lihtne arvutada, et autoomanik "maksab" maaklerile lepingu sõlmimise ja hüva nõu eest ca 1500-2000 krooni. Neid kroone kogunes 2005. aastal kindlustusmaaklerite turu peale kokku ligi 186 miljonit. Näiliselt on vahendaja teenus justkui tasuta. Kindlustusmaakler "ostab" kindlustusseltsilt kindlustuslepinguid hulgi, mistõttu võib kindlustusmaakleri poolt pakutav kindlustuslepingu lõpphind olla tarbijale isegi soodsam kindlustusseltsi poolt pakutavast.

Pealegi - kus see vahendaja kindlustuslepingut sõlmides asub? Liisides sõiduauto sõlmime liisinglepingu, maksame ära liisinglepingu sõlmimise tasu ja lisaks lasub meil kohustus liisitud sõiduk kindlustada. Mõne finantsgrupi puhul soovitatakse meil kindlustusmaakleri leidmiseks sisse astuda sama koridori järgmisest uksest. Kindlustusmaakler ei ole kindlustusseltsi töötaja. Maakler peab tegutsema kliendi, mitte ühe või teise kindlustusseltsi huvides. Finantsinspektsioon viis 2006. aastal koostöös uuringufirmaga Faktum&Ariko läbi tarbijauuringu. Uuringust selgus, et ainult 16% küsitletutest teadis, mis vahe on aga kindlustusmaakleril ja kindlustusagendil! Nii kindlustusmaakler kui -agent on kindlustusvahendajad. Nende tegevus on aga põhimõtteliselt erinev. Kindlustusmaakler esindab kindlustusvõtja huve, agent kindlustusseltsi huve. Teoorias peaks asi seega välja nägema nii, et klient annab kindlustusmaaklerile teada oma soovidest ja seejärel esitab maakler kliendile piisava hulga erinevate seltside pakkumusi. Samuti pakub kindlustusmaakler kui sõltumatu nõustaja nende seast välja enda meelest kindlustusvõtja huvidele kõige paremini vastava. Kui aga ainult 16% kindlustusvõtjatest teeb vahet kindlustusmaakleril ja -agendil, siis ei saa inimesed kindlustuslepingut sõlmides aru, kas tema ees on sõltumatu kindlustusnõustaja, st. kindlustusmaakler või ostab ta kindlustust konkreetse kindlustusseltsi müügiesindajalt. Ehk kui liisid uut või ostad pruugitud sõiduautot ja koos võtmetega ulatatakse sulle kindlustusleping, pole sul aimugi, keda teisel pool lauda istuja esindab ja millised on seaduse järgi tema töökohustused. Tegelikult on sellest väga kahju, sest kindlustusvõtja jääb seetõttu ilma võimalusest saada sõltumatu soovitus, millise kindlustusseltsi poolt pakutav leping vastab kõige paremini tema kindlustushuvile.

Kindlustusmaakleri teenus näib esmapilgul olevat hea, mugav ja tasuta teenus. Eriti veel juhul kui teenust pakutakse näiteks koos liisingteenusega. "Tasuta lõuna" eest tasub tegelikult kindlustusselts. Kui maaklerile maksab kliendi asemel tasu kindlustusselts, tekib paratamatult küsimus, kuidas suudab maakler esindada kindlustusvõtja parimaid huvisid olukorras, kus kindlustusseltsid pakuvad maaklerile erineva suurusega vahendustasusid. Kas tõesti suudab iga maakler vajadusel alati soovitada lepingut, mille eest saadav vahendustasu on tema jaoks kõige väiksem? Milline on maakleri motiiv nii käituda kui konkureeriva seltsi lepingut soovitades teeniks ta kaks-kolm korda rohkem? Kindlasti soosib tänane süsteem maaklerfirmat kui äriühingut mõtlema ka iseenda majandusliku edukuse peale. Maailma kindlustuspraktika tunneb mitmeid kõmulisi näiteid, kus komisjonitasu maksmine on kallutanud maaklerit vahendama just seda kindlustuslepingut, mille eest makstakse kõrgeimat komisjonitasu ja mis ei pruugi üldse vastata kindlustusvõtja parimatele huvidele. Huvide konflikti ei ole alati võimalik välistada, küll aga vähendada. Selleks on kehtivas kindlustustegevuse seaduses säte, mis kohustab kindlustusmaaklerit informeerima kindlustusvõtjat õigusest küsida maakleri komisjonitasu suurust. Asi on nagu avalik aga nagu ei ole ka. Ainult iga kuues kindlustusvõtja suudab praegu realiseerida talle seadusega antud õigust saada teada maaklerteenuse hind.

Kindlasti on kindlustusmaakleri teenuse läbipaistvusele kasuks senise praktika muutmine. Tuleb rakendada põhimõtet, et kliendil on täielik ülevaade talle osutatava teenuse hinnast. Seda teed on tänaseks läinud kõik Skandinaavia riigid. Põhjamaade kogemus näitab, et avalikustamine toob kaasa maaklerite vahendustasude languse ja see omakorda kindlustusmaksete alanemise.

Autor: Kaido Tropp