- OMX Baltic0,01%300,04
- OMX Riga0,11%893,97
- OMX Tallinn0,00%2 068,71
- OMX Vilnius0,21%1 204,98
- S&P 5000,83%6 279,35
- DOW 300,77%44 828,53
- Nasdaq 1,02%20 601,1
- FTSE 1000,55%8 823,2
- Nikkei 2250,11%39 828,2
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,85
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%93,31
- OMX Baltic0,01%300,04
- OMX Riga0,11%893,97
- OMX Tallinn0,00%2 068,71
- OMX Vilnius0,21%1 204,98
- S&P 5000,83%6 279,35
- DOW 300,77%44 828,53
- Nasdaq 1,02%20 601,1
- FTSE 1000,55%8 823,2
- Nikkei 2250,11%39 828,2
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,85
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%93,31
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Marek Demjanov: minu roll on inimestele elamusi pakkuda
Küsisite: "kas paistan eemalt edukas?" Oskate tõestada vastupidist?
Mis on edu? See mõiste on minu jaoks natukene segane. Pole välja mõelnud, mis ta siis tegelikult on. Kaldub rohkem küll materiaalse maailma poole ning kui ajakirjanduses räägitakse väga edukatest inimestest, siis peetakse ikkagi silmas ju varandust ja sellist head varalist seisu. Mul ju kuskil ei voola piimajõgesid ja pudrumägesid. Mina ise arvan, et edukas inimene on see, kes on õnnelik, ning tegeleb sellega, millega ta on tahtnud tegeleda. Ka see inimene on edukas, kes ei tahagi millegagi tegeleda, tahab tegeleda hoopis oma perega, kellel on lapsed, kes on ise terve - see inimenegi on edukas. Edul on mitu külge.
Küsimusega teile pidasin silmas, kas minust tasub kirjutada? Ju siis paistan edukas ja tuleb kirjutada. Küsite, kas olen edukas - siis esitan endale küsimuse, kas olen õnnelik? Ma ei saa öelda, et ma olen õnnetu, aga ei saa öelda, ka, et olen üdini õnnelik, sest juhtimise kõrvalt jääb loominguga tegelemiseks aega väheks .
Olles teatrijuht, tunnen pisut on puudust loomingulisest eneseväljendusest.
Kui palju nendest unistustest, mis olid lapsepõlves, on tänaseks tõeks saanud?
Kõiki unistusi ei mäleta, aga kunagi tahtsin advokaadiks saada, sest mulle meeldisid kohtuseriaalid ja -vaidlused. Sinna juurde käis ka väike esinemine. Hilisemas eas mäletan, et unistused kaldusid rohkem teatri poole. Kui ma hakkasin teatrit sügavalt mõistma, tekkis mul soov saada heaks lavastajaks. Mitte ainult teatri-, vaid ka filmilavastajaks. Selleks, et saada heaks lavastajaks, selleks peab elu ja inimesi sügavalt tundma õppima, et anda näitlejatele, lavastusele või filmile idee. Kui lõpetasin Pedagoogika ülikooli näitejuhina, tundsin, et ei ole veel valmis iseseisvalt teatrisse minema.
Otsustasin edasi õppima minna. Proovisin Helsinki Ülikooli sisse astuda, teatriteaduse osakonda, sain sisse. Sealt sain hiljem teada, et teatriteadus pole minu jaoks ja jätkasin hoopis Helsinki Teatriakadeemias lavastajatöö erialal.
Tänaseks olen Vene Draamateatrit juhtinud kuus aastat.
Unistasite hoopis näitlejaks saamisest?
Jaa, ma olen Jaan Tombi nimelises rahvateatris mõned rollid mänginud.
Üks päev otsustasin, et tahan proovida näitleja ametit. See oli mingisugune pühapäeva hommik. Läksin kohale, küsisin, kas mind võetakse, kohe tehti katsed, paluti natuke tantsida, laulda ja teksti lugeda. Ja praktiliselt samal õhtul hakkasid rolliproovid pihta.
Hetkel kuum
Hiljem Helsingis tahtsin üliõpilasteteatriga ühineda, aga ei läbinud kõiki katseid, siis leidsin, et see ei olegi päris minu jaoks.
Miks läksite kultuuritööd ja näitejuhtimist õppima? Kes olid teie iidolid?
Kui olin Jaan Tombi-nimelises rahvateatris, siis lavastaja Aime Lutsar andis minule lugeda Konstantin Stanislavski teoseid, millest sattusin vaimustusse. Just Stanislavski meetodist, tema eetikast ja tema mõtetest teatri kohta. See mõjutas mind nii palju, et proovisin enne Pedagoogika ülikooli astumist Peterburi teatrikooli astuda, kuid sinna ma ei saanud minna, kuna polnud sõjaväes käinud. Stanislavskit võibki pidada üheks suureks mõjutajaks.
Teatrikooli aegu hakkasid mõjutama mässulised ja erilised teatri innovaatorid nagu näiteks Peter Brook, Jerzy Grotovski.
Miks jätkasite õpinguid ärijuhtimise alal?
Tulin näitejuhiõpingutelt tagasi ja isa tegi ettepaneku restoraniärisse minna. Jäin kaheksaks aastaks isa firmasse tööle, kuid ärijuhtimisest suurt midagi ei teadnud. Õppisin ju kõike töö käigus.
Tekkis vajadus aru saada, kas ma teen asju õigesti? Endale mingisugust kinnitust saada. Ühe organisatsiooni juhtimine on küllaltki vastutusrikas ülesanne. Praktikas käib ta nagunii pisut oma rada mööda, tahtsin teada saada, milline siis see teooria on.
Teisest küljest, ma ei pea ennast äriinimeseks, vaid loominguliseks kultuuriinimeseks, kes seisab piiri peal - loomingu ja äri vahel. Olen tegelenud küll äride loomisega ja käigushoidmisega, kuid samas huvitab mind ka teatri organisatsiooni käigushoidmine, kirjandus ja teatris lavastamine.
Kas kultuuriäriga võib rikkaks saada?
Kas varaliselt või hingeliselt rikkaks? Mõlemat pidi võib saada. Seesmiselt rikkaks kindlasti! Kelle jaoks miski rikkus on, kas me mõõdame teda miljonitega pangaarvel, või millise autoga Sa sõidad. Või on rikkus juba see, kui suudad pere ära toita ja kindlustada varjualuse. Kui me loeme seda rikkuseks, et suudad tagada endale igapäevase tarbimise, - siis küll.
Kui me tahame hangitud vara kasvatada ja kümnetele põlvedele jätta mingisugust varalist pärandust, siis kultuuritööga ja sellise tööga, mida mina praegu teen, seda rikkust ei saavuta. See on sarnane küsimus, kas kunsti loomisega võib rikkaks saada? Jah võib küll, kui Sa suudad eluajal äratada niipalju huvi inimestes, kuid me teame ju, et kunstnike hakatakse tunnustama peale nende surma.
Piiri peal kõndiva inimesena võin öelda, et võib saada rikkaks, aga siis peadki piiri peal käima, kui tegeled ainult loometööga, siis võib juhtuda nii, et Sinu tööd ei tunnistada eluaja jooksul. Kuid kui loomeinimesena sukeldus üdini ärisse, siis on seal ka omad riskid, - kaugened loometööst, pead numbreid lugema hakkama jne. Selleks peab olema valmis neid riske võtma. Äriinimesed mõtlevad ka mingisuguse tagala peale, alati peab olema tagala kindlustatud.
Loome inimestele piisab tihti õhust ja armastusest, vahest isegi heast sõnast, kuid sellega ju varjualust ei ehita.
Kas võib öelda, et teater on teie risk ja restoraniäri tagala?
Restoraniäri on üks riskantsemaid ärisid. Kõik mõtlevad, et toitlustuses on lihtne läbi lüüa- ostad kilo putru, keedad ära ja müüd ning kõik ostavad suure õhinaga.
Söömine on inimese primaarne vajadus küll, kuid miks ta peaks tulema Sinu restorani sööma? Sa pead määratlema, kellele Sa seda teed, õige hinna ja kvaliteedi suhte kokku panna ja teadma, keda Sa ootad sinna? Lõppkokkuvõttes võid Sa hoopis ebaõnnestuda. Sa pead inimese soovid täitma. Restorani teeb riskantseks inimfaktor.
Samamoodi ju laval. Me võime teha väga hea etenduse valmis. Samas võib see etendus kellelegi meeldida ja kellelegi mitte, sama etendus võib üks päev olla ühtmoodi, teine päev teistmoodi. See on nagu elav organism, mis on väga vastuvõtlik. Teatris ei toimu väga kindlate piiridega tootmistsükkel, vaid mõjutatav inimeste käitumisest ja suhetest.
Praegu ma mõtlen, et restoran on mu tagala ja teater risk. Kindlasti oleks mu tagala rohkem kindlustatud, kui ma oleks tegelenud hoopis kelkude tootmise või mõne muu reaalse asja tootmisega. Tegelikult olen ma kahe riski vahel. Mõlemad " ärid " on suure riskiga.
Võrrelge restorani juhtimist teatri juhtimisega, kuidas need erinevad?
Mõlemas valdkonnas on tegemist inimsuhete juhtimise ja loomingulise protsessi koordineerimisega. Kokad teevad köögis loomingut, kelner tuleb naeratades ja oskab viisakalt käituda, omab psühholoogilise lähenemisvõtteid kliendile, see on samasugune teater kui teatris kohtab.
Teater ja restoran on omavahel tihedalt seotud. Mõlemate ametitega ma püüan pakkuda inimestele elamusi - nende meeli puudutada.
Kas teie isa Dmitri Demjanov, tuntud restorani omanik, on teid teadlikult suunanud oma jälgedesse?
Võib öelda, et Demjanovite toitlustusäri on nagu peretraditsioon, ehkki ta ei ole oluliselt pikem, kui mina ja minu isa.
Iga isa soov on see, et tema töö saaks tunnustatud, seda kaläbi järgnevate põlvede. Oleme mõlemad inimesed, kellel on sisemine soov luua väärtusi. Ja loomulikult, kui mingisugune väärtus on loodud, siis inimene on huvitatud, et see väärtus kasvaks. Selleks, et see ei satuks halbadesse või võõrastesse kätesse, et seda kasvataks just otseselt minust tuleneb põlvkond. Sellepärast võib nimetada meie restoraniäri peretraditsiooniks. Ma ei tea, kuidas minu lapsed seda edasi kannavad. Praegu tunnevad nad nii teatri, kui restoraniäride vastu huvi. Nad on väga valivad, mida nad söövad, kahjuks. Tütar on väga musikaalne ja tal on hea soodumus esineda väga hästi. Pisik ja geen on edasi antud.
Kindlasti andis isa oma toitlustusgeeni mulle edasi. Lapsepõlves ma ei kujutanud ette, et võiksin sellega tegeleda. Samas kui ma sattusin sellesse ärisse, ja isa suunas mind teadlikult või alateadlikult, siis ta oskas selle minu jaoks igatahes põnevaks teha, nii, et ma tahtsin sellega tegeleda. Vägisi mind sunnitud ei ole.
Selles mõttes on isa väga kavalalt käitunud,- et ta suutis toitlustusäri minu jaoks huvitavaks teha, muidu ma poleks ju seda teed läinud.
Kui aga otsustasin ikkagi omale südamelähedase teatriga tegeleda, siis sain kaasa vaid head sõnad ja isaliku mõistmise.
Milline roll on teil perefirmas Demjanov AS?
Hetkel toetan neid kaugelt. Mingites küsimustes isaga vestleme ja arutame. Olen aidanud üritusi läbi viia, sest tunnen hästi kultuuriringkonda. Ega mul palju aega ei ole, sest mul on praegu ju oma restoran ja teater hõivab mind täiesti.
Kas te sushit sööte? Kust tuli Sushi House?
Söön hea meelega. Käisime äripartneriga lausa Jaapanis sushivalmistamise kursustel. Inimese juures, kes on 40aastat seda tööd teinud. Sellest tuligi meil idee luua Sushi House. Tänaseks on Sushi House laienenud, on kaks korda võitnud parima etnilise restorani tiitli Hõbelusika konkursil. Sel aastal on ta samuti parimate restoranide hulgas. Ka minu poolt varemalt juhitud restoran Gloria on esikolmikus.
Kas Eesti turul on veel mõni nišš täitmata, millise toitlustusäriga võiks veel välja tulla?
Neid ei ole ainult üks nišš täitmata. Arengu ruumi, mida välismaalt üle võtta, on palju. Kui ma praegu välja ütleksin idee, siis annaksin oma mõtted ära. Annaksin tasuta kellelegi nõu?
Minu isa käis välja idee, mis on ära napsatud, et Eesti toit vajab tunnustust ja uus eesti köök vajab väljatöötamist. Iga restoran võiks võtta oma menüüsse eesti traditsioonide juurde kuuluvast eesti toorainele põhineva menüü ning, et Eestis peaks olema korralik Kulinaaria Instituut. Paar aastat tagasi sai selline loodud ka, võtab hetkel tuure üles, et tegutsema hakata.
Kui peaks pillid kokku panema, kummast loobuks, kas teatrist või toitlustusärist?
Kummastki pole kerge loobuda. Kui siis loobuda mõlemast ja alustada millegi hoopis uuega, täiesti puhta lehena.
Mida te ette võtaks, kui tühjalt kohalt alustaks?
Leiaks mõne põneva idee või asja, mida Eestis veel ei ole ja paneks püsti mingi tootmise. Üks idee oli. Saaremaal oli kunagi talu, tahtsin hakata Calvadost tootma. Maad selle jaoks oli piisavalt, õunaaed oli suur, talus oli juba traditsioon, seal oli alati siidrit tehtud. See oli mu salasoov. Kuid see läheb ka toitlustusvaldkonda. Seal oleksin saanud rakendada Gloria juhtimise aegadest saadud teadmisi veinikoolitustelt.
Kui teha totaalne kannapööre, siis ei oskagi öelda. Mul ei olegi võimalust totaalset muutuda. Vaadelgem teatrit - siin on esindatud praktiliselt kogu maailmas leiduvad erialad: etenduste tootmine, kujutav kunst, helikunst, psühholoogia jne. Siin saavad kõik meeled puudutatud.
Ma ei saakski öelda, et ma teeks suure pöörde elus, kasvõi kui hakkaksin kirjanikuks või turismindusega või tootmisega tegelema, sest teatris on need kaudselt läbi proovitud.
Siis peaks hakkama hoopis füüsika või meditsiiniga tegelema. Üks asi, millega ma kindlasti ei hakka tegelema on matemaatika. Matemaatikas peitub kindlasti oma võlu ja numbrid võivad ka hakata kellelgi helisema. Mitte minul. Finantsanalüüsid jätaksin küll professionaalide teha. Totaalne kannapööre oleks hakata finantsanalüütikuks.
Oleme Marekiga lapsepõlvesõbrad. Hakkasime varases nooruses koos purjetama, olime ühes paadis. Purjetamise aegadest mäletan, et ta oli parim meeskonnakaaslane, usaldusväärne.
Mareki tegemisi iseloomustab pühendumus. Ta ajab asju väga põhjalikult. Ta ei võta mitte midagi ette, mida lõpuni ei vii. Soovitan Marekil leida oma tasakaal - töö ja pereelu tuleb lahus hoida.
Enimloetud
4
Poolaasta TOP tehingud
Viimased uudised
Firma jagas omanikutulu 4 miljonit eurot
Äriplaan 2026
Uurime välja Eesti majanduse arengusuunad 2026. aastal, et ettevõtjatel ja tippjuhtidel oleks, millele tuginedes järgmist aastat planeerida.
Kas eksport ja kaitsetööstuse areng võiksid Eesti majandusele uue käigu sisse aidata? Kuidas näevad Põhjamaade ettevõtjad ja tippjuhid Eesti võimalusi rahvusvahelisel areenil ning kas nad plaanivad siia investeerida? Kuhu investeerivad ning millele tõmbavad pidurit Eesti ettevõtjad? Missugune on riigi äriplaan 2026. aastaks? Kõigile nendele küsimustele saad vastuse 17. septembril Eesti mõjukaimal majanduskonverentsil Äriplaan!
Enda kogemust tulevad Eestisse jagama ülemaailmse ulatusega Rootsi masina- ja metallitööstusettevõte Hanza AB asutaja ja tegevjuht Erik Stenfors ning Telia Company president ja tegevjuht Patrik Hofbauer.
Hetkel kuum
Poolaasta TOP tehingud
Täiendatud: advokaat rõhub kolmele argumendile
Podcastid
Peakangelane sai kuriteosüüdistuse
Tagasi Äripäeva esilehele