Päevalangustel on suur mõju

Hiina aktsiaturul 27. veebruaril toimunud järsul päevalangusel oli tugev mõju ka teistele suurematele aktsiaturgudele, sest kohe järgnes languste kaskaad teistes riikides.

Arvestades, et Hiina majandusedu on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu, on riik muutunud atraktiivseks turuks investoritele kogu maailmast.

See suur ja püsiv mõju on paljusid üllatanud, kuna lool Hiina langusest, mille käivitajaks oli kuulujutt, et Hiina valitsus planeerib spekuleerimise pärast muretsedes aktsiaturu ohjeldamist, ei tundu mujal olevat loogilist tähtsust.

Oluliste aktsiaturgude päevalangustel on alati püsivad ja üldised mõjud turupsühholoogia tõttu. Kui ajaloost juhatust otsida, võivad päevalangused turgusid tõsiselt destabiliseerida, luues võimsaid lugusid, millel on investoritele suurem psühholoogiline mõju kui pikema perioodi jooksul toimuvatel palju suurematel langustel.

Näiteks olid inimesed tõeliselt erutatud, kui 6. detsembril 1928 langes Dow Jonesi indeks 3,8% võrra. See toimus peaaegu aasta enne kuulsat 1929. aasta 29. oktoobrit, kui hinnad kukkusid 13,5% võrra. Tänapäeval ei mäleta muidugi keegi enam seda 1928. a päevalangust, kuid osalejate vaatenurgast oli see sündmus koletu.

Ajalehed kirjeldasid seda järgmisel päeval kui "üht tõsisemat langust, mida turg eales on üle elanud" ja "halvimat rahapaanikat alates 1920. aasta 1. juulist". Ükski uudislugu ei rääkinud sel päeval majanduse põhialustest ega andnud selgeid osutusi languse põhjustele.

Ajaloolised paralleelid sellega ei lõpe. 11. septembril 1986 langes Dow 4,6% võrra, mis oli sügavaim päevalangus alates 28. maist 1962. Sellele järgnes täiendav langus 1,9% võrra järgmisel päeval ja siis järgnevate kuude jooksul seeria järske päevasiseseid kukkumisi, mis olid eelkäijateks 22,6% suurusele varingule 19. oktoobril 1987 - kõigi aegade suurimale päevakorrektsioonile.

1986. aasta 11.-12. septembri sündmuse ajal mõtlesin ma põhjalikult selle üle, mis võis seda põhjustada. Meedia seletused olid ähmased, osutati "inflatsioonihirmude taassütitamisele", mis tegelikult ei olnud uudis.

Ma huvitusin, mida inimesed tegelikult mõtlesid peale selle, mida ajalehtedest võis lugeda. Saatsin kohe pärast languspäeva lühikese küsimustiku 175 institutsionaalsele investorile ja 125 eraisikust investorile. Küsisin: "Kas suudate meenutada mingit põhjust osta või müüa, millele te neil päevil mõtlesite?" Tagasi sain 38% ankeete. Kõige rohkem nimetati põhjusena aktsiaturgude langust ennast. Kui aga see variant kõrvale jätta, siis mitte ühtegi teist põhjust ei korranud rohkem kui kolm vastajat.

See ja läbimõeldum küsimustik, mille saatsin pärast järgmist "musta esmaspäeva" 19. oktoobril 1987, veenis mind, et ei toimu midagi arukamat kui see, mida ajalehed kirjeldavad - spekuleerijad, reageerides muutuvatele turuhindadele ja kartes edasisi samasuunalisi muutusi, lihtsalt otsustavad mängust välja astuda.

Tegelik otsus seda teha võib sageli oodata järgmist stiimulit, st järgmist suuremat languspäeva - sellest ka suurte päevalanguste sarja võimalus.

Asja helgem külg on, et ühepäevast aktsiaturu langust esineb palju sagedamini kui pikaajaliste vastukajadeta isoleeritud sündmusi. Seega võivad investorid nüüd loota, et viimane episood unustatakse - kui just lootused turupsühholoogia all kokku ei varise.

P Project Syndicate, 2007.