Ühed on otseselt seotud ettevõtlusega ning neid ei olegi kõige õigem peona käsitleda. Pigem on tegemist töö tegemisega vaheldusrikkamas keskkonnas.
Teistel pidudel pole ettevõtlusega mingit seost ning ainukeseks eesmärgiks on töötajate vaba aja meeldiv sisustamine.
Kolmandad on vahepealsed ehk tehakse midagi kasulikku, kuid lisaks pakutakse töötajatele ka meelelahutust.
Töötajatele suunatud ürituste juures on peamiseks probleemiks erisoodustus. Kuna tulu- ja sotsiaalmaksuga kuuluvad maksustamisele igasugused töötajatele antud hüved, siis enne firmapeo korraldamist tuleks läbi mõelda, mis on ürituse tegelik eesmärk.
Olgu öeldud, et üritused, mille eesmärgiks on ainult meelelahutus, kuuluvad maksustamisele täies ulatuses. Ülejäänud juhtudel tuleb lähtuda ettevõtlusega seotuse osakaalust.
Kõige levinumateks firmapidude vormideks on suve- ja talvepäevad. Sageli on nende üheks oluliseks osaks koolitus või siis koosolek, kus tutvustatakse ettevõtte tulemusi, uusi töötajaid ja miks mitte pidada ka loeng üldkasulikul teemal.
Samas sisaldab programm enamasti ka toitlustamist, meelelahtust ning pikematel üritustel ka majutust.
Eeldades, et näiteks suvepäevad korraldatakse ennekõike tööga seotud eesmärgil ja üritus leiab aset töökohast vähemalt 50 kilomeetri kaugusel, võib väljasõitu käsitleda lähetusena, kuna tegemist on tööülesannete täitmisega väljaspool töö tegemise kohta. Seega on tööandja kohustatud kandma kõik sõidu- ja majutuskulud ning maksma päevaraha.
Firmapeo all mõeldakse üldjuhul igasugust töötajatele suunatud üritust, millel on meelelahutuslikud elemendid. Sportlik ettevõtmine, ühine õhtusöök või nädalavahetus puhkekeskuses - korraldamisega kaasnevad alati kulud.
Toitlustamist reeglina ettevõtlusega seotud kuluks ei loeta ning seda olenemata sellest, kas tegemist on lähetusega või mitte. Erandiks võiks lugeda koolituse osana pakutavat kohvi ja kergeid eineid.
Erialakirjanduses on avaldatud seisukohti, et koolituse osana võib pakkuda mõistlikus koguses ja ulatuses ka toitlustamist, ilma et teenuse tellijal tekiks erisoodustuse risk.
Seega võiks ka suvepäevade ametliku osana pakutavat toitlustust lugeda ettevõtlusega seotuks sõltumata sellest, kas koolitusteenus, kus kohvipausid on hinna sees, ostetakse sisse või korraldatakse sarnane seminar omade vahenditega. Oluline on vaid koolituse seotus ettevõtlusega.
Toitlustamine, mis väljub koolituse põhipaketist, on siiski erisoodustus. Seda aga eeldusel, et kulud maksab kinni tööandja.
Kui toitlustamise eest maksavad töötajad ise, siis äriühingu tasandil maksustamist ei toimu. Kokkuleppel töötajatega võib kasutada ettevõtlusega mitteseotud kulude kandmisel päevarahasid.
Sisuliselt ei ole vahet, kas päevarahad makstakse töötajatele välja ning nad ise maksavad oma söökide ja jookide eest või kogutakse päevarahad enne väljamaksmist kokku ning tellitakse ühine laud.
Päevaraha eesmärgiks ongi oma olemuselt lähetuses tekkivate erakorraliste kulude katmiseks. Siiski on oluline veel kord rõhutada, et see peab olema tehtud töötajate initsiatiivil ja tööandja ei või töötajaid selleks kohustada.
Ülejäänud kulude osas kehtib sama põhimõte. Kulutusi, mis ei ole ettevõtlusega seotud ja tehakse töötajate huvides, tuleb käsitleda erisoodustusena või lasta hüvitada töötajate endi poolt.
Esineb ka olukordi, kus meelelahutus käib tööga seotud kulude juures tasuta kaasas. Näiteks kahepäevase koolituse puhul majutus - sageli on hinna sees baaris mängiv ansambel, saun jms. Kuna tööandjal ei ole võimalik lisateenuseid tellimata jätta ning seega täiendavaid kulutusi ei teki, on erisoodustuse olemasolu kaheldav.
Firmapeo maksustamise juures on seega kõige keerulisem tõmmata piir ettevõtluse ja meelelahutuse vahel.
Kindlasti ei tohi kuritarvitada lähetuse regulatsiooni st korraldada puhkusereisi koolituse sildi all.
Samas võib tööandja korraldada ühe-kahepäevase seminari, koostöö- või motivatsioonikoolituse, mis sisaldab vähemal määral meelelahutust, ilma et tekiks ebamõistlik maksukoormus.
Autor: Alari Ossa