Moodne Catwalk

Nagu nimigi, viitab ka sisekujundus moemaailmale: mannekeen, prožektorid, moelava kombel seatud lauad. Ainult prožektor paistab moemaailma tähelepanust mitte hoolivale, vaid mõnusat äraolemist otsivale kohvitajale otse silma ja moelava laua taha ei taha keegi istuda isegi siis, kui teised lauad täis on. Kahesed lauad on mõnusad, otse akna all. Kolme-neljakesi enam nii head valikut ei ole - akendest kaugemal kohvikusügavuses on küll ruumi, aga kevadel pimedusse enam tagasi ei taha ja catwalk'ile kah ei taha.

Menüü on kohvik Catwalkis pikk ja kirju. Tihtipeale juhtub nii, et kui menüüsse tulevad suuremad söögid, siis võivad väikesed (ja odavamad) kõhutäitjad nende varju jääda ja kohvikust saab söökla või restoran või trahter. Mis iganes, aga mitte enam kohvik.

Catwalki menüü on kõigile kõlbulik - saiad, koogid, aga ka salatid, pudrud, pannkoogid, supid, praed, kõike saab. Ometi ei kao kohvikumeeleolu täislõunate varju ära, Catwalk jääb ikkagi kohvikuks. Omajagu aitab sellele kaasa traditsiooniline koogilett, aga ka menüü, mis algab ilusa kohvi ja tee valikuga.

Meie pühapäevalõuna läks vaheldusrikkalt, maitsed käisid üles-alla, justkui Ameerika mägedes.

Paprika-tomati püreesupp paraja pestoportsjoniga oli väga-väga ilus ja hea, täielik tippsupp (vaatamata sellele, et pesto polnud seekord nii hea kui eelmisel korral).

Tai kanasupp nuudlitega kukkus aga läbi - vürtsi vähe, aga puljong ebameeldiva keemiamaitsega, tuli see siis pulbrist või kontsentraadist, aga ehtsa värskemaitselise ja vürtsika tai supiga polnud sellel küll vähimatki sugulust.

Edasi läks paremaks: kartuliröst brokkoli ja suitsujuustuga oli ehtne Tartu toit, mis arvestab tudengite kõhna kukrut ja pidevalt tühja kõhtu.

Lihtne kartulivormitoit, aga maitsev (ja rammus).

Siis kuumsuitsulõhe pasta, pehme ja mõnus, just nagu pastaroog peab olema. Aga järgmise käiguga kukkusid jälle maitsed alla, tegelikult jäid aasiapäraselt maitsestatud lambahakklihapallid kuskussi ja mündikastmega suuremalt jaolt söömata. Neli-viis väiksemas mõõdus lihapalli olid enam-vähem, natuke kuivavõitu, aga ilusa puhta maitsega. Aga kuskuss oli millegi sojataolise asjaga nii tugevalt soolaseks maitsestatud, et seda ei saanud süüa.

Ka jogurtimündikastmega koos mitte. Ja seda soolast kuskussi oli terve mägi - kui see vähegi süüa oleks kõlvanud, oleks jätkunud erakordselt priskeks kõhutäieks isegi näljasele (mees)tudengile. Aga lõpp hea, kõik hea - vaarika-kohupiimakook ja espresso olid jälle head, isegi väga head.

Ettekandja oli tubli. Kuigi ta oli vist ainuke teenindaja terve saali peale, tuli ta hästi toime. Oli ka nõus prožektorid välja lülitama, mis meid oma otsese tähelepanu alla olid võtnud.

Niikuinii päike paistis aknast sisse ja kõik olid kevadest valgustatud.