Savisaar: vaatasime koos Laariga Sõdurit

"Pärast etendust nägin, et minust kaks rida tagapool oli teatris ka Mart Laar. Me ei jõudnud eriti muljeid vahetada, aga arvan, et temaga neil teemadel arutleda olnuks huvitav," seisab Savisaare blogis.

Etenduse teemal seisab Savisaare blogis järgmine tekst: Kergenduseks Pille-Riin Purjele ja teistele teatrikriitikutele võin kohe öelda, et nende töörajale ma ei kipu, näitekunsti süvaanalüüsile ma ei pretendeeri.

Teadsin ette, et juttu on Laidoneri vanglas viibitud ajast ja olin valmis süngeks teemaks. Kahjuks pean tunnistama, et vabadussõja ühe juhi ja kaitsevägede ülemjuhataja elulooga ma detailideni tuttav ei ole. Muidugi tean ma tähtsamaid saavutusi ja tema poliitilist tegevust, aga inimesena ma teda ei tunne. Senini ma ei mõista, miks tookord ikkagi "hääletult alistuti".Ain Lutsepa mängitud kindral oma sissepoole suunatud põlemisega kujutab nimitegelast väärika ja kõrgklassi kuuluva mehena. Mina pigem arvanuks, et tegu oli talurahva seas kasvanud ja elu jooksul karastunud ning kombeid õppinud lihtsa eestlasega. Sisemist murdumist ja vaikset ängi on raske mängida, seepärast au Lutsepale, kes sellega oma lakoonilise mängutäpsusega hästi toime tuli.Roman Baskini sõdur on muidugi värvikas. Isegi säravam partneriga võrreldes, aga tema roll andis selleks ka rohkem võimalusi. Hea kujund - küürakas ja lonkav anonüümseks jäänud sõdur. Õigemini: mis sõdur ta ka oli, rohkem lihtsalt oma väikesi komplekse kinnipeetu najal välja elav vangivalvur, mitte enam. Muidugi ei kujuta ta üht konkreetset inimest, vaid sümboliseerib 1940-53. aastateni Laidoneri valvanud ja ülekuulanud vene vangivalvureid.Algul kõrge kindrali ees aukartust tundva, valvatava nõrkushetki osavalt ära kasutava ja ajapikku aina nahaalsemaks paisuva sõjardina haaras Baskini osatäitmine publiku tähelepanu. Küllap võis paljugi sellest ju nii ollagi, kuid võin omast kogemusest öelda, et ajaloo kirjutamine kõigub alati autori, faktiteadmiste ning vaataja/lugeja fantaasia ääremail.On ju ka minu tegemisi kajastavad lookesed või uudisnupud päris sageli ülepaisutatud, värvikamad või hoopiski mitte aset leidnud sündmused. Et, kes see siis ütleb, et just nii kõik toimuski? Loo autori, Mart Kivastiku ajalooteadmistes ma ei kahtle, olen näinud ka mõningaid tema varasemaid, eesti kunstnikke käsitlevaid teatritükke ja tunnustan tema tegemisi. Kindlasti võiks Kivastiku lavale seatud etendusi külastada praegused kooliõpilased. Et tekiks huvi meie oma rahva seas elanud ajaloo suurkujude vastu.