Kommentaar: rahutused Eestis paiskasid Läti hirmu

Lätlased kardavad ja see on täiesti arusaadav. Rahvaarvult ligi kaks korda suuremas lõunanaabris elab ligi neli korda rohkem peamiselt vene keelt kõnelevaid muulasi, kelle kogukonna isoleeritus on sügavam kui Eestis. Sarnased sündmused viiksid seega rahutusteni, mis oleks kordades tugevamad, julmemad ja sügavamad.

„Keegi ei soovi, et samad sündmused mis Tallinnas korduksid siin,” ütles mulle üks keskealine ametnikust lätlanna. „Õnneks seisab meie Aljoša teiselt pool jõge ja mitte kesklinnas,” sõnas mittetulundusühingu juht. „Mis me nüüd siis oma keelereformiga teeme sügisel,” kuulsin kolmandalt.

Pärast 1990ndate algusest toimunud katset õhkida Nõukogude sõduritele püstitatud mälestusmärk, on monumendid rahule jäetud. Samas pole vastuolud kadunud. Viimati olid nad suunatud 2004. aastal alanud haridusseadusega sätestatud keelereformile, mis käskis vene koolidel enamuses läti keelele üle minna. Toona sügisel kogunes Riia tänavaile protestiks 10 000–15 000 kooliõpilast, nende vanemat ja pedagoogi. Olukord on tegelikult pingeline tänini.

Selle tulemusel on tekkinud kaks Lätit ka lätlaste eneste seas. Ametlik ehk avalik ja tegelik. Ametlik Läti toetab Eestit. Seda on teinud nii välisminister kui ka peaminister. Samas võrreldes Leeduga, kus Eesti ja Lätiga sarnaseid taakasid (loe teist keelt, kultuuri ja eelkõige meelsust kandvaid inimesi) ei ole, on Läti avaldused olnud nõrgad. Leedu seim võttis kohe vastu Eestit toetava avalduse. Kümned inimesed piketeerisid Vene saatkonda ja tudengid plaanivad Balti keti taasloomist 9. mail.

Läti Saeima ei suutnud seevastu Eestit toetavat avaldust vastu võtta, viidates „tehnilisele probleemidele”, kuid mille sisuks oli tõik, et kõik saadikud ei toetanud seda. Ka partei liidrid jäävad vaatamata toetusele vaoshoituks. Läti koalitsioonipartei Rahvaerakonna fraktsiooni juht Maris Kucinskis küll kinnitas, et Läti peab Eestile toetust avaldama, kuid lisas, et on väga raske hinnata, kui häirivad võivad mingid sümbolid avalikus ruumis olla, nagu ka pronkssõduri teisaldamise põhjuseid. Roheliste ja Talurahva Liidu fraktsiooni esimees Augusts Brigmanis rõhutas, et Tallinnas toimuv on Eesti siseasi, ning avaldas lootust, et Eestis juhtunu ei kordu Lätis.

Radikaalidest, nagu kohalikust õõnestajast kremlimeelne europarlamendi saadik Tatjana Ždanok, kes käis Tallinnas „olukorda uurimas,” õhkub ähvardust, mis külvab ja kasvatab hirmu.

See päädis Läti seimi spiikri Indulis Emsise avaldusega reedel, kus ta väitis, et Eestil olnuks võimalus rahutusi vältida, kui oleks korraldatud dialoog ja välditud protsessi kiirendamist. Seejuures lisas Emsis, et Läti peaks Eesti kogemusest õppust võtma, analüüsides seda põhjalikult ja vältides sarnaseid vigu. Koos transpordiministri Ainars Šlesersi kriitikaga moodustavad nad justkui sisekoori, kes eelkõige püüab uinutada hirmunud lätlasi.

Seega ei peaks sellist kriitikat võtma Eesti võimude vastasena, vaid paratamatusest tingitud sisse suunatud rahustusena: „Olge rahulikud. Meie midagi sellist ei tee”. Lisaks on see muidugi Eestiski hästi tuntud savisaarlik-populistlikuks võtteks Tallinna sündmustest poliitilist profiiti lõigata.

Aga katte all hõõguvad söed ikkagi edasi.