Meditsiinikirjanduses paigutatakse
muruniitmine sageli ühele energiakulu skaalale jalutamise ning rahuliku
rattasõiduga. Novaator viis läbi testi, mille kohaselt rütmikas ja kiire
muruniitmine on võrreldav tugeva trenniga.
Katse käigus pügas keskmises füüsilises vormis meesterahvas 1000 ruutmeetrit muru, millel umbes 40 häirivat objekti - ilupuud, põõsad, viljapuud, aiaäär, samuti järsu kallakuga tiigikallas. Töövahendiks oli kõige tavalisem käsitsi lükatav bensiinimootoriga muruniiduk.
Niitmine viidi läbi kiires tempos, mõistagi tähendab see seda, et muru ei olnud väga kõrge - viimati niidetud paari nädala eest, vahepeal pole palju sadanud. Energiakulu mõõtmiseks kasutati Polar F6 südame löögisageduse monitori. Kokku võttis pügamine aega 90 minutit ning niiduk tarbis täpselt ühe paagitäie bensiini.
Niitmisel järgiti tavalisi treeningu printsiipe - rahulik algus, tempo järk-järguline tõstmine, kõige intensiivsem pügamine 50-80 minuti möödudes niitmise algusest ning lõpus 10-minutiline rahulik lõpp.
Tulemus: keskmine pulsisagedus 129, maksimaalne 155 ning 1136 kulutatud kilokalorit. Umbes 10 minuti jooksul - järsu tiigikalda pügamisel - toimus treening ka tugevas anaeroobses tsoonis. Seega oli niitmine võrreldav sörkjooksuga või kiire rattasõiduga koos vahespurtidega.
Kiire tempo oli kohati isegi pealesunnitud, sest oma põhitegevusega tegelevad parmud ei andnud palaval suveõhtul muidu asu... Loomulikult kostis treeningu lõppedes niiduki hääl ka naabri õuest.