Surnute mälestamine kolib internetti

Hooldushaigla õde Maggie Candy arvas, et suudab surmaga toime tulla. Aga pärast seda, kui tema 17-aastane tütar Stella tegi enesetapu, tundis Maggie, et kaastunderaamatud ja hauakivid tunduvad on ajast ja arust ega suuda Stella mälestust piisavalt väljendada.

Ta palus pojal internetist otsida keskkondi, kus avaldada sobiv mälestamislehekülg.

"Noored kasutavad internetti igapäevaselt ning netis asuvad mälestusleheküljed on asjade loomulik käik," ütles Candy Reutersile.

Tütre mälestuseks avatud lehekülg oli üks esimesi, mis pani Suurbritannias aluse uuele internetitrendile. Praegu kuulub Candyle veebikülg www.alwaysberemembered.co.uk, mis pakub leinajatele võimalust oma surnuid internetis mälestada. Kasutaja saab avada lehekülje, panna panna pilte ning avaldada luuletusi. Neid lehekülgi saavad kõik külastada ning väljendada oma kaastunnet, kui tunnevad selleks vajadust.

Sellised leheküljed on USAs olnud trendiks juba mõne aasta, kuid Suurbritannias on nad hakanud populaarsust koguma alles tänavu. Osaliselt on põhjuseks olnud mitmed teismeliste surmaga lõppenud piinamise ja tulistamisjuhtumid.

"Viimasel aastal on olnud mitmeid piinamislugusid ja mõrvu, mille ohvriteks olid noored inimesed. See on toonud meie leheküljele palju külastajaid," ütles Briti suurima kaastundelehe www.gonetoosoon.co.uk mänedžer Nicola Davis.

Nagu eelpoolmainitud Maggie Candy lehekülg, sai Gone Too Soon alguse väikesest isiklikust mälestusleheküljest internetis, kuid alates lehe avamisest 2005. aasta novembris on kasv olnud märgatav. Tänaseks ripub keskkonnas üle 13 000 inimese kaastundekülje ning iga päev lisandub rohkem kui sada uut. Lehekülje käigus hoidmiseks on kasutajatelt oodatud annetused.

Lehekülje asutaja Terry George sõnul tõmbavad kuulsused külastajaid ligi. Nii näiteks on inimesed kirjutanud sissekandeid printsess Diana ja isegi Elvise mälestuseks.

Leinajaid kutsub lehekülge külastama peamiselt võimalus oma emotsioone välja elada, arvab ta. "Ma loen sissekandeid päris sageli ning tunnen inimestele kaasa. See tundub morbiidne, aga sa mõistad valu, millega inimestel tuleb kokku puutuda. Kus mujal saaksid nad väljendada oma valu, viha ja pettumust, kui neil poleks seda lehekülge."

Peaaegu iga päev süütavad märtsis Ida-Londonis julmalt piinatud ja seejärel surema jäetud nooruki sõbrad keskkonnas virtuaalseid mälestusküünlaid. Samuti põlevad virtuaalsed küünlad Londonis veebruaris oma magamistoas maha lastud 15-aastase noormehe mälestuseks. Uusi sõnumeid lisandub iga tunniga.

Samas ei piirdu keskkonnad vaid leinamise ja mälestamisega, pigem on välja kujunenud omapärane vestluskeskkond, kus räägitakse nii kambakultuurist, enesetappudest kui surnult sündinud lastest.

Davise sõnul ei ole selles midagi imestamisväärset, et suhtluskeskkondades Facebook või MySpace palju aega veetvad noorukid leinavad ja austavad oma sõpru internetis. "Noortel on end niimoodi lihtsam väljendada. Surnuaeda või matusele minek tekitab tunde, et nad ei tea, mida seal öelda, internetis suudavad nad olla kindlamad."

Kuid mälestuslehekülgedest üks samm edasi oleksid juba interneti surnuaiad ning Briti keskkonnateadlikud huvigrupid on juba sellegi teema vastu huvi üles näidanud.

Lõuna-Inglismaal Uski linnas kavatsetakse avada mälestuslehekülg, mis peaks võimaldama kasutada kalmistuid efektiivsemalt. Surnud maetakse küll tavalisse surnuaeda, aga sinna ei lubata püstitada hauamonumente. Neid jaoks on virtuaalne keskkond.

Candy ennustab, et kaastundeleheküljed võtavad varsti üle praeguste surnuaedade koha. "Netis asuvad mälestusleheküljed on keskkonnale kasulikud. Meil on puudus surnuaiamaast ning kõik me ei taha elada surnuaia naabruses. Mälestuskeskkonda saab internetis hoida privaatselt. Ükskõik, kuhu ma ei lähe, saan ma alati seda netist vaadata."