Bioloogid lahendasid kadunud kilpkonnade müsteeriumi

Kuulus kilpkonnauurija Archie Bell käsitles rohekilpkonnade salapärast kadumist oma raamatus juba 1952. aastal. Kilpkonnapojad, kes on suuruselt väiksemad kui kroonine münt, kaovad ühtäkki kaldalt merre ning ilmuvad siis aastaid hiljem taas välja, kui nende kilprüü läbimõõt ulatub meetrini, eriti suurtel isenditel isegi kuni kahe meetrini. Suuruselt väikese ja täiskasvanud kilpkonna vahele jäävate isendite kohta on andmeid ülinapilt.

Sedapuhku kasutasid teadlased stabiilsete isotoopide analüüsi. Mida kõrgemal toiduahelas loom asub, seda raskemaid isotoope tema kehasse salvestub. Sellise analüüsi põhjal on võimalik öelda, kas loom on liha- või taimetoiduline ning kus ta toiduahelas paikneb.

Teadlased uurisid Bahamal Inagua saare lähedal elavat 44 kilpkonna. Koeproovide järgi tehti kindlaks, et 28 kilpkonna olid elanud samas paigas juba varasematelgi aastatel, sest nende koeproovid olid juba kogus olemas. Seega oli tegu püsiasukatega. 16 kilpkonna polnud varem uuritud, seetõttu oletati, et nad on hiljuti saabunud.

Kilpkonna kilbist proovi võtmine on võrreldav umbes küünte lõikamisega. Proovide analüüsiks kasutati mass-spektromeetrit, mis eraldas isotoobid laengu ja massi järgi.

Ilmnes, et uusasukate ja püsielanike puhul oli kergete ja raskete lämmastikuisotoopide hulk märgatavalt erinev. Uusasukate analüüsid meenutasid merikilpkonnade kilbimaterjali, viimaste kohta on teada, et nad on lihatoidulised. See viitab teadlaste sõnul asjaolule, et rohekilpkonnad veedavad oma elu esimesed kolm kuni viis aastat ookeaniavarustes.

Rohekilpkonnad kooruvad subtroopilises ja troopilises kliimavöötmes üle maailma. Seetõttu oletatakse, et kilpkonnad liiguvad oma ookeaniaastatel üsna laialt ringi. Bjorndali sõnul on siiski vaja seda hüpoteesi veel täpsemalt kontrollida.