Laenud ja investeeringud ühe katuse all

Viimastel aastatel on paljud pered koormanud end (eluaseme)laenuga. Samal ajal on üha kõvema häälega hakatud propageerima ka investeerimist. Kas need tooted on mõeldud eri inimestele või sobiksid laenud ja investeeringud siiski ka ühe katuse alla? Dilemma küsimusele vastasid kaks rahandusspetsialisti ja üks tavatarbija.

Kas laenule lisaks on mõistlik ka investeerida, oleneb sellest, mis perioodiks ja otstarbeks on laen võetud. Kõrge intressimääraga laene ei ole mõtet pikaajaliselt hoida, kui on olemas raha nende maksmiseks. Eluasemelaenud on võetud pikaks ajaks ja madalama intressiga. Seetõttu pikemaajalisteks vajadusteks investeerimine, nagu pension, oleks eluasemelaenu kõrval kindlasti sobilik.

Kui inimesel tekib näiteks tänu palgatõusule iga kuu vaba raha, siis peaks võrdlema laenu intressikulu investeeringu oodatava keskmise tootlusega, et otsustada, kas oleks otstarbekam suurendada laenu tagasimakset või investeerida. Ajalooliselt on hajutatud aktsiaportfelli keskmine tootlus 10%. Kui laenuintress oleks üle 10%, siis tasuks vaba raha tekkimisel laen kindlasti ära maksta.

Ise pean vajalikuks omada püsikulude katteks sääste juhuks, kui sissetulekuga peaks midagi juhtuma. Ei tahaks olla olukorras, kus näiteks lühiajaline sissetuleku puudus seoses töökoha vahetusega sunnib mind pangaga laenugraafikut läbi rääkima. Sealt edasi on tähtis enda jaoks hinnata, kas täna tehtavad investeeringud pensionisse on piisavad. Kui mitte, paneksin ülejääva raha pensioni kolmandasse sambasse.

Kui nüüd veel ikka raha üle jääb, võib kaaluda nii fondidesse investeerimist kui ka laenu tagasimaksmist. See otsus on tegelikult individuaalne ja sõltub paljuski igaühe riskitaluvusest. Osa meist on väga mures oma laenu pärast, teiste jaoks on kohustuste omamine panga ees normaalne elu osa. Kui mul enesekindlus oma jätkuva teenimisvõime osas on suur, siis on põhjust ka ülejääva raha investeerimisel rohkem riski võtta. Mis tähendaks seda, et oodatav tootlus võiks olla suurem kui eluasemelaenu intressikulu ning laenu tagasi maksma tormata ei ole mõtet.

Investeerimisel ja laenu võtmisel olen lähtunud pikaajalisest fookusest (välistan lühiajalised tarbimislaenud), kuna tehingutasud on pikema perioodi vältel väheolulised. Täna on meie peres peamiselt kahte tüüpi investeeringud: 1) kinnisvarasse; 2) investeerimisfondidesse. Eelistan investeerida fondidesse, kuna fond koosneb paljudest aktsiatest, riskid on hajutatud ja enam-vähem maandatud. Lisaboonusena on ju olemas fondijuht, kes peaks teadma ja oskama ning olema kogenud. Vähetähtis pole ka aeg, ei pea ise pidevalt turge jälgima ning analüüsima. Fondiinvesteering on üsna likviidne ehk vajadusel on see võimalik kiiresti uuesti rahaks teha.

Kui pere sissetulek suureneb mingi olulise summa võrra, siis pigem eelistan selle summa tuleviku tarbeks investeerida, kui suurendada laenu tagasimakset kuus. Kuna osa investeeringutest oleme paigutanud kinnisvarasse, siis olukord majanduses peaks vist väga hulluks minema, kinnisvara sisuliselt oma väärtuse kaotama, kui otsustaksin teistmoodi - suurendada laenu tagasimakset kuus. Kuna pangad on ikkagi kasumlikkusele orienteeritud, siis iga lepingumuutusega kaasneb ka tehingutasu.

Kui korraga saaksin ootamatult suurema summa omanikuks, siis pigem eelistaksin ikkagi investeerida, mitte laenu korraga ära maksta. Üks põhjus on kindlasti tulumaksu tagastus eluasemelaenu makstud intresside pealt.

Reeglid, millest laenu võttes ja investeeringuid tehes kinni pean: laenujääk peab olema kaetud reaalse varaga, mille kaotamine ei muuda elukvaliteeti oluliselt. Ehk eluasemelaenu tagatis on kinnisvara, mis ei ole tänane kodu. Investeerimisel lähtun eesmärgist, milleks ma soovin investeerida: kas periood on nt 10 aastat või pensioniks vahendite kogumine.

Tegelikult ei ole Eesti rahvas laenudega väga koormatud, Euroopa keskmiseni on meil veel natuke maad. Laenamisest on lihtsalt rohkem räägitud, võib-olla seetõttu tundub, et neid on rohkem. EMORi eelmise aasta Eesti elanike finantskäitumise uuringu põhjal on laene umbes ühel viiendikul Eesti peredest, sääste umbes 60% peredest. Keskmine säästusumma oli eelmisel aastal 37 000 krooni.

Laenamine on osa inimeste igapäevasest elust ja samamoodi peaks olema ka säästmine, sealhulgas investeerimine. Rusikareegli järgi võiks säästud olla vähemalt nii suured, et nende kulul saab võetud laenukohustusi pool aastat täita. Juhul kui inimene kaotab näiteks töö, saab ta oma laene pool aastat säästude arvel maksta ja samas ka inimväärselt elada.

Investeerimist tuleb rohkem propageerida, raha lihtsalt sukasääres hoida ei ole kindlasti mõistlik. Eesti Pangal on olnud markantne juhtum, kui vahetasime ühele inimesele 50 000 krooni eest poolpõlenud raha ümber. Inimene oli hoidnud rullikeeratud 500krooniseid ahjus plekkpurgis ja tegi ühel hetkel üle hulga aja ahju tule.

Kui inimesel tekib vaba raha, siis mina suurendaksin esmalt sääste, et poole aasta laenumakse raha oleks varuks. See varu peaks olema investeeritud võimalikult väikese riskiga ning selliselt, et vajadusel saab sääste kohe kasutada. Siis saab edasi mõelda, kas edaspidi suurendada laenu tagasimakset või investeerida.

Inimesel, kes üldse ei taha riskida, on ilmselt mõistlik suurendada olemasoleva laenu tagasimakset. Muidugi võib ka kombineerida - suurendada nii laenu tagasimakset kui ka osa rahast investeerida. Mina ise investeeriksin. Ka sellisel juhul, kui saaksin korraga nii palju raha, et tegelikult oleks võimalik kogu laen korraga ära maksta.

Kuidas ja kuhu investeerida, sõltub väga palju inimese riskivalmidusest. Kui on soov investeeringu pealt rohkem teenida, siis peab võtma ka suuremaid riske ja arvestama, et investeeringu väärtus võib vahepeal langeda. Samuti on mõistlik riske hajutada mitmesuguste finantsinstrumentide, aga ka eri majanduspiirkondade vahel. Mida väiksem on portfell, seda kulukam on riskide hajutamine. Seetõttu on väikeinvestoril otstarbekam osta pigem investeerimisfondide osakuid kui konkreetse ettevõtte aktsiaid või võlakirju.

Aga alati tasub pangast nõu küsida, sest nende ülesanne on soovitada kliendile sobivaim investeerimisstrateegia.