Samuti soovitab aruanne välja vahetada tuumapommides kasutatav ülitundlik lõhkeaine, mis ümbritseb plutooniumsüdamikku. Üksik põrutus ei pruugi teha veel midagi südamikule, aga lõhkeaine südamiku ümber võib löögi toimel plahvatada. Olemas on ka ohutumaid lõhkeaineid, kuid nad on kaalult raskemad ja võtavad rohkem ruumi, seega tuleks lõhkepead ümber ehitada.
Popkorniefektil võiksid olla hukatuslikud tagajärjed. Aruanne visandab halvima stsenaariumi, mille kohaselt saaksid plahvatuspaigast ühe kilomeetri kaugusel asuvad inimesed radioaktiivset kiiritust 100 siivertit, see ületab 16 korda surmava koguse. Õnnetuse täpsem ulatus sõltub sellest, kui palju lõhkepäid plahvatustelaines korraga osaleb.
USA rahvuslik tuumajulgeoleku administratsioon on sama meelt: lõhkepeade ümberehitamine, et nad oleksid vastupidavamad mitmetele põrutustele ning üleminek ohutumatele lõhkeainetele aitaks muuta tuumarakette ohutumaks. Kuid endiselt püsib arvamus, et praegu kasutusel olevad lõhkepead on ohutud. Kaitseministeeriumi pressiesindaja ütles New Scientistile, et popkorniefekti võimalus ei tundu usutav. Riskide välistamiseks piisab nendest reeglitest, mida järgitakse rakettide käitlemisel, transpordil ja ladustamisel.
Samas on mõned tuumarelvastuseksperdid seda meelt, et õnnetused pole välistatud. Washingtonis asuva sõltumatu kaitseuuringutekeskuse Centre for Defense Information ekspert Philip Coyle näiteks väidab, et vahel jäetakse turvameetmed lihtsalt märkamata.
OECD juures töötav teadlane Stefan Michalowski, kes 1990ndatel uuris Stanfordi ülikoolis tuumalõhkepeadega seotud turvariske, märgib, et kohutava katastroofi võib põhjustada kasvõi see, kui tuumarelvade suunas tulirelvadest tuli avatakse. „Kui sadamas lendab õhku tuumarelvalastis allveelaev, kaasneb sellega kujuteldamatute mõõtmetega katastroof,“ ütles ta. „See on väga hirmutav perspektiiv.“