Kaubanduse üldprintsiibid kehtivad füüsikaseadustega sarnaselt igal pool, v.a must auk ja turg, millel valitseb defitsiit. Kui puudub nõudlus, pole rõivakaubanduses võimalik sisseostuhinnale lisada mitusada protsenti, aga ka mitte 10% - siis ei suuda kaupmees kulusid katta.
Algne juurdehindluse protsent on üks asi, keskmine juurdehindlus teine - hooaja jooksul ja lõpus tehtavate allahindluste käigus minnakse müügihinnas tublisti alla, nii et kaubapartii keskmiseks marginaaliks kujuneb näiteks Kaubamajas 25-40%. See on raha, mis jääb kaupmehele selleks, et maksta palgad, üür, kommunaal-, turundus- jm ning teenida kasum, mis jaekaubanduses jääb 3-20% vahele.
Meie kaubamajade 2007. aasta puhasrentaablus oli 10,2% (Euroopa keskmine on 6% ringis). See ei tulene kõrgetest juurdehindlustest, vaid madalatest kuludest. Kui Euroopa kaubamajades on brutomarginaal keskmiselt 42%, siis Kaubamajas 32-33% - meie juurdehindlused on keskmiselt madalamad kui samalaadsetes kauplustes mujal Euroopas.
Ükski endast lugupidav kauplus ei hinda tooteid enne allahindlust kunstlikult üles. Klient pole loll ega jäta taolisi asju tähelepanuta. Halba külakurnaja mainet aga kvaliteetsed kaubamajad endale lubada ei saa.
Väga palju tooteid müüakse allahindluse käigus alla ostuhinna - et saaks kauba all seisva raha uuesti ringlusse ja teha ruumi uuele kaubale, millega ka kaupmees teenib. 50%ne allahindlus tähendab, et kaup on hinnatud alla sisseostuhinna, 75%ne seda, et kauba sisseostul on tehtud valus valearvestus.
Seega ei saa kuidagi öelda, et allahindlused on kliendi petmine, tema tähelepanematuse ärakasutamine või lausa nöörimine. Olen kindel, et enamike lojaalseid kliente hindavate Eesti kaupluste allahindlustega võidab klient päris oluliselt.