Mammuti genoom taastatud

Uurijad kasutasid DNA allikana kahe mammuti karvu. Kui DNA käes, asuti uurima, kui suur osa sellest kuulub mammutile. Selleks võrreldi seda Aafrika elevandi DNA-ga, kes on mammuti lähedane sugulane.

Analüüs näitas, et mammuti ja Aafrika elevandi DNA erineb vaid 0,6 protsendi ulatuses. Seda on kaks korda vähem kui erinevus inimese ja šimpansi vahel. See on üllatav, sest mammuti ja Aafrika elevandi evolutsioonilised harud lahknesid üksteisest varem kui inimese ja inimahvide omad. Järeldus sellest on , et inimese ja inimahvide evolutsioon toimub elevandi omast kiiremini. Miks see nii on, pole selge.

Mammuti DNA järjestamine toob muidugi paljude entusiastide vana unistuse taas päevakorrale – äkki ikkagi saaks mammuti taas ellu äratada. Teadlased on selle soovi täidetavuse suhtes aga kahtlevalt meelestatud.

“Ülesanne on umbes sama, nagu proovida ehitada autot vaid 80 protsendi vajalike juppidega, teades, et osa neist on juba katki,” ütles Jeremy Austin Adelaide’i ülikoolist.

“Isegi kui meil oleks käes täielik DNA, ei teaks me ikkagi, millised mutatsioonid on tõelised, millised on sekveneerimisvead ning millised tulenevad lihtsalt DNA kahjustustest. Terve genoomi skaalal on tegemist praktiliselt ületamatu probleemiga. Ja lõpuks tekib probleem, kuidas ehitada kunstlikke kromosoome”.

“Meil pole isegi sellest mingit aimu, kui palju kromosoome mammutil üldse oli,” lisas McMasteri ülikooli geneetik Hendrik Poinar.