Briti õppetund autotootja päästmisest: läks trumm koos pulkadega

Mandri-Euroopas läks riigi toetatud ettevõtetel paremini kui Britannias. Renault ja Fiat said tugevateks tegijateks koduturul, mitte aga ülemaailmselt.

Ajalooliselt ulatusid Leylandi juured kaugemale Fordi kuulsast mudelist T. 70ndail aastail kontrollis ettevõte 36% Briti turust massimarkidega nagu Austin ja Morris ning parematega nagu MG ja Jaguar. Kasvav konkurents Jaapani ja Saksa autotootjate poolt, töö vilets tase ning suhete sassiminek töötajatega viisid firma 1975. aastaks pankroti äärele.

1977.a. ettevõtte juhina tööle asunud Michael Edwardes meenutas seal valitsenud korralagedust: ”See oli farss - keegi ei teadnudki, kui suured on kulud.” Jutt on sellest, et üksikute mudelite kaupa oli kasumlikkus teadmata. Hiljem selgus, et iga USAs müüdud MG marki auto tõi Leylandile 2000 dollarit kahju.

Samal aastal streigiti maha üle 32 mln töötunni ja Leyland sai varguse sünonüümiks, kus väljuval töölisel olid taskutes süüteküünlad ning oma auto pagasiruumi poetatud mootor. Edwardes otsustas 200000 töölisest pooled viie aasta jooksul lahti lasta ning 19 vabrikut sulgeda. Ta pöördus valitsuse abi järele, et samal ajal ka uutesse mudelitesse investeerida. Abi ka saadi, toonases vääringus 3,6 mld, praegusaega arvutatuna 11 mld naela (u. 200 mld krooni).

Kui ettevõte sai 1988.a. viimase portsu riigi toetust, oli turuosa langenud 15 protsendini. Ettevõte muundus MG Roveriks, mille kord ostis BMW, seejärel taas eraldas endast ja 2005.a. saabus lõpuks pankrot. British Leylandist alles jäänud-välja arenenud-muundunud ettevõtetes on praegu 22000 töökohta ehk 70ndate keskpaigast ligi kümme korda vähem. Alles jäid kaubamärgid nagu Fordi poolt ostetud Jaguar ja Land Rover. Jaguar Fordile kasumit ei toonud ning koos Land Roveriga müüs ta selle tänavu Tata Motorsile. Hind oli vaid pool sellest, mis ta ise maksnud oli, 10 mld dollarit oli läinud.