Hämmastav kohtumine teisel pool maakera

Pärast tundidepikkust öösõitu jõudsime lõpuks ööbimispaika Lõunasaare läänerannikule Greymouthi. See suhteliselt tavaline väikelinn meenutab arhitektuurilt metsiku lääne aegseid linnakesi keset ei midagit.

Siiski pakub Greymouth enam, kui väheinformeeritud turist ette oskab kujutada. Nimelt oli linnake 1880ndatel peamiseks kullapalaviku aegseks tõmbekeskuseks. Külalisele jääb võimalus teha võrdlemisi soolase hinna eest väike sõit vana auruveduriga ning ehk isegi veidi kulda maapõuest välja sõeluda. Seiklejale pakuvad huvi vanad kaevandused, mis linna lähedal varjatult metsapõues end peidavad.

Teel Greymouthist teise kullapalavikuaegsesse keskusesse ja hilisemasse söekaevanduslinna

Vallutusretk võib alata. Nagu selgub, on meie grupijuht käinud juba hommikul vara liustikku kirkaga ette valmistamas. Tee mäejalamile kulgeb läbi ürgmetsa ning mööda kärestikulisest ja jäist vett pritsivast mägijõest. Oleme kohal. Varustus jagatakse laiali ja kassid ehk metallteravikuga saapalisad lähevad jalga.

Pusin turvavarustusega tükk aega, kuid lõpuks saan hakkama. Eriti rasketel tõusudel on nn raja küljele veetud trossid, millest kinni hoidmise kohustust instruktori manitsuste tõttu rangelt jälgitakse. Kõikjal särab vastu. Helesinine ja valge.

Jääpinnalt peegelduvad päikesekiired ja liustikku ääristavatelt kaljudelt pudenev kiviklibu. Midagi ragiseb, kusagil jää naksub ja teisal raksatab valjult. Jää liigub meie silmade ja meie jalge all. Ülev tunne. Ma olen maailma tipus!

Ainult Uus-Meremaal võid näha ja kogeda looduse imet, mis võimaldab sul seigelda kassid saabaste all mööda kilomeetrite pikkuseid jääliustikke ja nautida palmide veenvat rohelust mäeseintel liustiku ja mäe kohtumispiiril. See on tõeliselt unikaalne maa!

Tagasiteeks valime uue raja, mis viib meid mitmel juhul läbi ka vee poolt uuristatud liustikust. Osati me roomame, siis ronime jällegi köie abil koopast välja. Kujuta ette seismist liustiku sisemuses, jäises koopas, hingamas sisse seda jäist tunnet ning välja hingamas puhast imestust ja austust looduse vastu... On asju, mida peab elus ise kogema ja see on kahtlemata üks neist.

Mathesoni järve pildistamine on populaarne selle imelise asukoha tõttu. Vaikne veepind, millelt peegeldub metsajoon ning selge ilmaga ka mägised mäetipud. Viimast ja kõige mõjusamat lisa meil seekord pildile talletada ei õnnestu. Udu, mis muu. Tõenäosus uttu sattuda on väiksem varahommikul, mistõttu tasub fotohuvilistel statiivid juba kella kuue paiku õlale võtta ja parimat võttekohta otsima minna. Siis on ka soovitud täiuslik tulemus tõenäolisem. Kahetseda aga ei tule seda jalutuskäiku ka uduga mitte.

Jättes rohkelt kilomeetreid selja taha sõidame üha kaugemale ekvaatorist. Väljas on juba päris jahe. Keskea rõõmud, naljatlen endamisi ja sikutan spetsiaalsest mikrokiust pikad alusriided selga.

Tee kulgeb ka läbi maaliliselt kauni Glenorchy, mis on kuulus kuldsete tasandike ja kaunite vaadete poolest. Pakutakse ratsaretki, kanuu- ja kajakisõite ja mida kõike veel. Neid välju ja õhtuseid teeäärseid vaateid silmitsedes ahhetaks iga Tolkieni fänni hing ja süda...

Glenorchy asula huvitavaimaks vaatamisväärsuseks tuleb siiski tunnistada kohalik raamatukogu, mis mõõtmetelt isegi meie R-Kioskitele alla jääb. Huvitav küll, millises nurgas neil lugejasaal võiks paikneda?

Milford Soundis tunnen autost väljudes karget mägiõhku näkku paiskuvat. Hommik on sombune ja tuuline. Järsku kraaksatab midagi üsna lähedal, võpatan ja tõmbun tagasi. Hetk hiljem selgub, et põhjusega. Tihnikust, mille juurde olime õhtul auto parkinud, lendab välja suur papagoi moodi lind. Maast kolme meetri kõrguselt ja minust paari meetri kauguselt tuhiseb ta koledasti häälitsedes mööda. Siis veel üks tema järel.

Sombusel hommikul keset lumiseid mäetippe linde nähes olen üpris juhmiks löödud. Eks see ole üks paljudest Uus-Meremaa omapäradest: jääliustikud ja palmid, lumised mäed ja hiiglaslikud papagoid, neid uskumatuid sümbioose leiab iga seikleja hulganisti.

Päeva suurim ja reisi üks väheseid pettumisi on see, et tugeva tuule tõttu jätab teenusepakkuja ära ette tellitud kajakimatka Milford Soundis. Mossitame veidi ja valime siis kõige lähedasema alternatiivi ehk suundume väikese alusega kruiisile. Hooaeg on läbi ning inimesi on laevukesel alla kümne. Nauditav.

Pärast soodiotste andmist on aga tusatuju kadunud ning juba eemalt on tunnetatav selle suursuguse koha ime. Vihma ajal langevad mäenõlvadelt tuhanded ajutised kosed ja sajab siin praktiliselt kogu aeg. Mitmes kohas siravad veepinnast algavad vikerkaared ja topeltvikerkaared.

Õhk on märg mitte ainult udupeenest ja vahel tugevastki vihmast, vaid ka kaljudelt pritsivast ja õhku paiskuvast veeudust. Sobitan laeva stjuuardilt saadud suure kohvitassi mugavamini peopessa ja seisan laevaninas. Lihtsalt olen, see on igavikuline koht, minu Milford Sound...