Palun, Eesti, teie arve saabus

Me arvame, et devalveerimine on halvem variant: esiteks kannatab suurem osa laenuvõtjaid (kel laenud eurodes), teiseks kallineb import (mis toob omakorda kaasa inflatsioonisurve ja euro lükkumise), kolmandaks langeb meie niigi kannatada saanud usaldusväärsus veelgi.

Devalveerimisel on aga üks "aga" - ning küllap just seda silmas pidades ongi eksperdid öelnud, et teatud tingimustel võib devalveerimine olla mõistlikum valik. Ja see "aga" on otse öeldes järgmine: kulusid kokku tõmmata on sõnades lihtsam kui tegudes. Oleme natuke nagu teismelised, kes otsustavad, et perel rasked ajad ja seekord šoppama ei lähe, aga end kaubanduskeskusest eemale hoida ikka ei suuda. Oleme harjunud võtma iseenesestmõistetavalt mitte ainult oma praegust elatustaset, vaid ka selle pidevat tõusu. Termin "tootlikkus" on olnud majandusteoreetikute mure.

Kui me ennast kokku ei võta ja kulude kärpimist - sealhulgas palkade alandamist - tõsiselt ei võta, siis võib riik pankrotti minna. Just sellele juhtis Raasuke tähelepanu eelmise nädala Ärilehes.

Ta rõhutas, et kõige halvem lahendus on see, et valime deflatsiooni tee ja ütleme, et meil on distsipliin, kuid tegelikult petame ennast; siis käime seda järgmised poolteist aastat ning seejärel tõdeme, et meil polnud piisavalt distsipliini.

Kuidas seda vältida? Järjest enam saab selgeks, et ainuke pääsetee vähemalt riigisektoris on üldine kokkulepe kulude ja ka palkade alandamiseks. Sellega peaks kaasa minema ka erasektor.

Teadlased on kindlaks teinud, et inimeste õnn ei sõltu mitte ainult sissetulekust, vaid ka sellest, milline on see sissetulek kaasmaalastega võrreldes. Kui elatustase langeb enamikel inimestel, on seda lihtsam koos taluda. Laulva revolutsiooni ajal kokku hoides olime ühtemoodi vaesed, ehk nüüd talume koos seda langust. Ja hea uudis lõpus: oleme nii väike, et toimiv ühiskondlik kokkulepe annab kiire efekti. Ükskord me hakkame taas tõusma niikuinii.

Autor: 1706-aripaev