Hukatuslik enesekindlus

Kas majandusteadlased ja analüütikud on praeguse kriisi tekitamises kaassüüdlased? Just nemad pooldasid ju piiranguteta finantsturgu ja kõnelesid üksmeelselt ülereguleerimise ohtudest. Saabuvat kriisi nägid ette vaid üksikud (nt Nouriel Roubini ja Robert Shiller). Nad olid arvamusliidrid, kes pääsesid ligi ka võimukoridoridele.

Nüüd aga ei oska nad anda mingit nõu, kuidas maailm kaosest välja tuua. Riiklike abipakettide kohta kõiguvad arvamused skaalal "eluliselt tähtis" kuni "ebaefektiivne ja kahjulik". Finantsturgude regulatsiooni ümberkorraldamise kohta on häid ideid, kuid vähe üksmeelt.

Küsimus on selles, et majandusanalüütikud muutusid liiga enesekindlaks, uskudes, et turud on efektiivsed, parim regulatsioon on eneseregulatsioon, valitsuse sekkumine toob kahju jne.Nad unustasid, et oli ka teisi mudeleid.

Majandust mitte õppinud inimesed peavadki majandusteadlasi kellekski, kes idealiseerivad turgusid ja efektiivsust kitsas mõttes. Kuid kui erialasse natuke süveneda, siis on pilt kirjum. Nii on finantsteoreetikud kirjutanud palju "efektiivse turu" hüpoteesi ekslikkusest ja rahvusvahelise finantssüsteemi ebastabiilsusest. Kõrgema majandushariduse omandamisel käsitletakse ka turutõrkeid ja valitsuste täiustavat rolli.

Kuid mida süvenenumalt inimene makroökonoomikaga tegeleb, seda kaugemale ta liigub tegelikust maailmast. Rakenduslikkuse mõttes pole makroökonoomika suurt edasi arenenud sellest ajast peale, kui John Maynard Keynes näitas, kuidas vähene nõudlus tekitab tööpuudust. Mõned mu kolleegid usuvad, et valdkond on pigem taandarenenud.

Analüütikud on muutunud ideoloogideks. Selle asemel et pakkuda võimaluste menüüd ja tuua välja iga võimaluse plussid ja miinused - milles majandusteadus ju seisnebki - on nad liiga tihti kandnud enda sotsiaalseid ja poliitilisi eelistusi.

Liiati pole majandusteadlastel kombeks oma intellektuaalseid kahtlusi rahvaga jagada, sest nad kardavad võimu minekut "barbarite" kätte.

Tegelikult on majandusteadus tööriistakast, kus on mitu mudelit, mis kõik esitavad üht aspekti tegelikkusest. Võimekas analüütik leiab sobiva mudeli teatud olukorra jaoks.

Nii võib öelda, et paradoksaalsel kombel peegeldab praegune korratus majandusanalüütikute ridades nende tõelist väärtust paremini kui varasem eksitav konsensus. Just siis, kui majandusteadlased pole üksmeelel, näeb maailm erinevaid vaatenurki. Poliitikutele saab majandusteadus aga parimal juhul nende valikuid selgitada, mitte neid teha.