Juhtkiri: kulla kolleeg, ärge kiusake me poisse!

Ühest küljest peame presidenti tänama. Sotsiaaldemokraatlike vaadetega Toomas Hendrik Ilves on aegade jooksul ettevõtjate pihta üsna palju nooli saatnud. Erinevalt oma eelkäijatest pole ta ka kunagi otse välja öelnud, kui olulised ettevõtjad meie ühiskonnale on.

Ka oma viimases vabariigi aastapäeva kõnes rõhutas president, et kui ettevõtlus küsib täna riigi käest otsesõnu tuge, siis võib ka küsida, millist paketti pakuvad ettevõtjad ühiskonnale? "Kuidas kannate teie oma osa vastutusest muutunud oludes?" päris Ilves.

Selle taustal on presidendi etteaste rõõmustav. See annab ettevõtjale märku, et kui sa paigutad oma miljonid mõnda välisriiki - antud juhul üsna riskantsesse Aserbaidžaani - siis peab riigi president ja juhtkond siiski oluliseks sinu kaitseks välja astuda.

Mäletatavasti võtsid peaminister Andrus Ansip ja välisminister Urmas Paet ka Olympic Entertainment Groupi Ukraina-vaidluses sõna, öeldes, et riik rikkus Eesti-Ukraina investeeringute kaitse lepingut (tõsi, tulutult, sest OEG tuli Ukrainast ikkagi tulema).

Sel mündil on aga ka teine külg. Kui president kohtub kolleegiga, kellelt tal on vaja mingit vastutulekut, siis on tal targem teatud teemasid mitte tõstatada. Inimõigused Aserbaidžaanis, opositsiooni mahasurumine ja kontroll meedia üle, rääkimata iseseisvust taotlevast Mägi-Karabahhiast - need on köied, kus peab õige ettevaatlikult tasakaalu hoidma. Võib ette kujutada Ilvest ajamas sõbramehe juttu presidendiga, kes võttis oma ametiposti üle oma isalt, pikaaegselt kohaliku KGB juhilt ja Aseri maffia sõbralt.

Aserbaidžaan ei ole mingi demokraatia ega vaba majanduse kants: näiteks mulluses korruptsiooni tajumise indeksis oli meie endine vennasvabariik 180 riigi seas 158. kohal.

Asja teeb Ilvesele veel raskemaks see, et Aserbaidžaan on üks Euroopa Liidu idapartner, kus Eesti peab aitama euroopalikke reforme läbi viia, mitte kauplema bütsanstlikul kombel teenetega.

Samas võib öelda, et Eesti investorite 260 miljonit teeb Aserbaidžaani euroopalikumaks muutmisel rohkem ära kui nii mõnigi riiklik samm.

Nõuda välisinvestorite kaitset on tavaline osa riikidevahelisest tippsuhtlusest, ning samamoodi on sihtriigi ülesandeks kinnitada, et nad on neid väärt. Kinnisvara pole ka nii tundlik teema nagu nafta, kuhu raha pannes endistes Nõukogude Liidu maades tegutsevad investorid alati suuri riske võtavad.

Autor: 1706-aripaev