Riigisekretär Heiki Loot
selgitab teabe avalikustamise ning eraelu puutumatusega seonduvat.
Järgneb riigisekretär Heiki Loodi vastulause ajakirjanduses ilmunule.
16. septembri Päevalehes teeb ajakirjanik Poom kummarduse Äripäevale, kes paljastas Riigikantselei personalikäskkirjade salastamisafääri. Sellest inspireerituna esitab Poom draama, kuidas tippbürokraat Loot astub vastu eurovolinik Kallase läbipaistvuse initsiatiivile, püüdes niiviisi varjata Riigikantselei eelarves olevate eurorahade kasutamist. Vastasseisu õhutamiseks heidab Poom üleskutse poliitikutele ennast bürokraatide suhtes kehtestada.
Milline vastasseis, milline heitlus! Ma ei teagi, kas olla kõrvust tõstetud või vajuda häbi pärast maa alla. Kas tunda uhkust ootamatu Olümposele edutamise eest või pöörata silmad maha, et söandasin Euroopa gigandi vägiteo kahtluse alla seada, ja jääda hirmuga ootama, millal Zeusi halastamatu, kuid õiglane välgunool mind tabab.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Küllap ei ühte ega teist, tegu on lihtsalt ajakirjandusliku liialdusega. Räägime parem asjast ja vaatame kõigepealt, milline on selles valdkonnas tegelik olukord.
Avalik teave on kõigile kättesaadav
Kõigepealt lükkan ümber väite, et Riigikantselei salastab eurorahade kasutamist. Internetis on avalikustatud informatsioon kõikide perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse alusel toetust saanud projektide kohta ja Riigikantselei on vastanud kõikidele teabenõuetele, mis eurorahade jagamise kohta on esitatud.
Personalikäskkirju ei avalikusta täna veebis ükski ministeerium ega põhiseaduslik institutsioon, ainus erand on Põllumajandusministeerium. Selline praktika on kooskõlas Andmekaitse Inspektsiooni seisukohaga, et personalikäskkirjad ei kuulu dokumendiregistri kaudu internetis avalikustamisele. Inspektsioon leiab, et ametnikke ei saa samastada avaliku elu tegelastega. Sellepärast ei ole aktiivne, st dokumendiregistri kaudu veebis avalikustamine põhjendatud. Küll on aga võimalik neid käskkirju küsida teabenõude korras, juhul kui puudub alus juurdepääsupiirangu kehtestamiseks.
Piirangupraktika vajab ühtlustamist
Juurdepääsupiirangu kehtestamise osas erineb ministeeriumide ja põhiseaduslike institutsioonide praktika aga märkimisväärselt. Kolmandik tunnistab personalikäskkirjad asutusesiseks teabeks, kolmandik piirab juurdepääsu osadele käskkirjadele või teeb otsuse alles konkreetse teabenõude olemasolul ning kolmandik ei ole juurdepääsupiirangut kehtestanud. Huvitav, millest selline erinevus?
Avaliku teabe seadus kohustab teabevaldajat tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks teabe, millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. Nagu Andmekaitse Inspektsioon on märkinud, puudutavad personalikäskkirjad tihti ametniku eraelu, näiteks lapse sündi, abiellumist, lähedase kaotust jne. Kas avaldamine kahjustaks ka eraelu puutumatust ja kui oluliseks seda pidada, siin ühised seisukohad puuduvad ja hinnangud erinevadki.
Seadus annab avara kaalumisruumi, mille raamides tähtsustab mõni riigiasutus rohkem ametnike isikuandmete kaitset ja mõni avalikkuse infohuvi. Kaalumisruumi kitsendamine ja seisukohtade ühtlustamine on võimalik seaduse täitmise üle järelevalvet teostava Andmekaitse Inspektsiooni või seadusi andva Riigikogu poolt.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Inimene tuleb ära kuulata
Riigikantselei arvates ei saa õigusriigis mööda vaadata ka nõudest kuulata ära isiku arvamus, keda avalikustamine puudutab. Kõikide personalikäskkirja puhul on seda keeruline teha, seepärast on arukam juurdepääsu küsimus lahendada üksikute teabenõuete korras. Esialgu tuleb dokumendile määrata aga staatus, mis võimaldab vältida lausavaldamisel paratamatult tekkivaid pöördumatuid vigu isikuandmete kaitsmisel. Esialgne ekslik juurdepääsupiirang on seevastu konkreetse teabenõude lahendamise käigus lihtsasti parandatav.
Samamoodi on Riigikantselei lahendanud küsimuse eraisikute kirjadega. Kirja autorit ära kuulamata ei ole võimalik ega ka õiguspärane otsustada võimaliku kahju ja selle olulisuse üle. Mis mõnele oluline, võib teisele olla ebaoluline. Tutvudes isiku seisukohtadega saab teha kaalutletud otsuse.
Inimese ja riigi usaldussuhe
Sellel küsimusel on ka avaram mõõde, inimese ja riigi vahel peab valitsema usalduslik suhe. Õigusteadlane Liina Kanger rõhutab ajakirjas Juridica ilmunud artiklis, et inimestel on õigus loota, et riik hoiab konfidentsiaalseid andmeid konfidentsiaalsena. Ta peab taunimisväärseks olukorda, kus isik, kellel on tekkinud mingi küsimus avalikule võimule, peab iga kord enne küsimuse esitamist kaaluma, millised negatiivsed kõrvaltagajärjed sellega kaasnevad: kas ta saab lubada oma andmete sattumist internetti, kus need võivad muutuda otse kättesaadavaks Google, Neti jt otsingumootorite kaudu. Ta leiab, et nii personalikäskkirjade kui isikute kirjavahetuse kohta tuleks luua eraldi seadusesätted.
Võimaluse sätete ülevaatamiseks annab Riigikogule üle-eelmisel nädalal valitsuse esitatud isikuandmete kaitse seaduse, avaliku teabe seaduse ja arhiiviseaduse muutmise seaduse eelnõu.
Ametnikud ei põe salastamismaaniat
Lõpetuseks kinnitan, et bürokraadid on huvitatud selgest lahendusest. Andmekaitse valdkonna keerukus tingib ebaühtlase praktika ja see omakorda pahameelt ajakirjanike ning ebamugavust ja ebakindlust bürokraatide hulgas (eriti kui auhinnaks on sõltuvalt žanrist verbaalne või visuaalne peks).
Mõne ajakirjaniku ettekujutus, et riigiametnikud põevad salastamise maaniat ja ainult info varjamisega tegelevadki, on karmilt öeldes paranoiline. Bürokraatidele oleks tehniliselt lihtne, kui kõik oleks avalik. Aga kas ka ühiskond sellega nõus on ja kas riik niiviisi toimida saaks?