Lillemüügiputkade jaoks õnnestus Sultsil saada 1996. aastal Tallinna kesklinna valitsuselt soodusleping. Ta sai õiguse ehitada Viru tänava äärde 12 lillemüügipaviljoni, kuid linnale kui maaomanikule ei pidanud ta nende eest renti maksma. Sultsi kohustuseks oli paviljone hooldada.
Sults ja tema äripartner Ants Juhani olid nende prominentsete väljavalitute seas, kel õnnestus tööandja eluruumi mõistet kasutades erastada Tallinna vanalinnas korter. Nad said nii enda käsutusse aadressil Piiskopi3/Rutu2 asunud kaks korterit. Kolmanda korteri selles majas sai endale Gennadi Ignatovits, kes oli samuti seotud Sultsi firmaga. Mitu miljonit väärt korterite eest maksid Sults ja Juhani natukene üle 35 000 EVP-krooni.
Tallinna linnaga on Sultsile kuuluv ettevõte pidanud maha ka vaidluse ühe kortermaja pärast, mis rajati Piritale aadressile Masti 1. Selgus, et korterelamu kaitserinnatis osutus lubatust 40 sentimeetrit kõrgemaks ning ehitusjärelevalve nõudis selle puuduse kõrvaldamist.
Arendaja pakkus lahendusena maapinna tõstmist täpselt nii palju, et kortermaja jääks lubatud piiridesse. Sellega polnud ametnikud nõus.
Sultsi ja tema äripartneri Juhani tegemised on ristunud ka offshore-firmaga Landburg Investments LTD, mille taha mõlemad mehed end mingil põhjusel vahepeal tõenäoliselt peitsid.
Sultsi ja Juhani osalusega GMP Investeeringud oli osanik Rocca al Mare Tennisekeskuses. 2004. aastal müüsid nad osakud Rootsi investeerimisfondile Askembla 8 miljoni krooni eest.
Ebaõnnestunult otsis Sults kohta turuäris. Ta oli nende seas, kes üritasid pakkuda Tallinna keskturu juhile Vadim Polishtshukile konkurentsi kümme aastat tagasi, kui linn otsustas keskturu erastada. Samuti üritas ta osaleda Nõmme turu erastamisel.