Koppel: reaalsus mängib analüütikutele vingerpussi
Mullu kujutati majandustsüklit mitte V ega W-na, vaid pikasabalise L-ina. Võibolla pole aga ladina tähestikus nii huvitavat tähte olemaski, millega toimuma hakkavat tuleval aastal kirjeldada võiks, arvab SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.
Järgneb Peeter Koppeli kommentaar viimastel päevadel taas teravalt üles kerkinud W-kujulise majanduslanguse teemal.
Globaalse majandustsükli või taastumise kuju n-ö ennustamine on tänamatu tegevus, sest enamasti tegeleb makroanalüütikute ja finantsmeedia laiem mass homme selle selgitamisega, miks täna asjad nii ei läinud, nagu nad eile prognoosisid. 2008. sügistalvel ja isegi 2009. kevadel oli peavoolu arvamus selline, et nüüd ongi „kõik“ läbi ja tsükli kuju on parimal juhul eriti pika vertikaalse sabaga L.
Pretsedenditud stimulatsioonimeetmed, eelarvedefitsiitide kasvatamine ning raha trükkimine USAs suutsid arenenud maailmas olukorra enam-vähem stabiliseerida ning ilmselt tuli peavoolu-tegelastele üllatusena, et naturaalmajandusse naasmist seekord ei toimunudki ning et riskantsete varade hinnad võivad aastaga ca 70% tõusta.
Selline V-kujuline taastumine paljudes näitajates oli stsenaarium, millega sõna otseses mõttes kõige vähem arvestati. Kui nüüd nalja visata, on W-stsenaariumist saamas vaat et domineeriv nägemus. Võib olla pea kindel, et aasta pärast oleme sunnitud rääkima mõnest teisest tähest.
See muidugi ei tähenda veel, et maailma majanduses kõik kaugeltki korras oleks ning me hakkaksimegi varsti elama nagu miljonärid, filmi- ja rokkstaarid, mida poliitikud vahest justkui lubama kippusid.
Läänemaailm on avaliku sektori võlakoorma pideva kasvatamise tõttu tekitanud majandussüsteemi ohtliku pinge. Varem või hiljem, pigem aga siis, kui keegi ei arva, leiab see pinge endale sobiliku ventiili, mille kaudu välja vihiseda. See on aga paraku protsess, millega kaasneb ilmselt palju ebameeldivat ja seda nii poliitilisel tasandil kui ka turgude kontekstis.
Praegu arvatakse, et aastakümnete pikkuse vale ja kohati ka agressiivselt rumala majanduspoliitika tekitatud jamast suudetakse end tasapisi „välja säästa.“ Samas näiteks Lõuna-Euroopas saadakse 5% palgakärpe peale juba väga kurjaks ning vägisi kipub meenuma ühe geniaalse härra raamat „Tee orjusesse,“ kus esitatakse mõte, et demokraatia ei pruugi üle elada isegi seda, kui elujärg veidigi pikema aja jooksul ei parane.
Täna seistakse aga silmitsi olukorraga, kus elu võib minna arenenud maailmas suisa suure jupi võrra halvemaks. Nii või teisiti, strukturaalsed probleemid on suured ning see tekitab ebakindlust. Ebakindlus tähendab aga eelkõige kasvavat volatiilsust. Võib-olla nii huvitavat tähte ladina tähestikus lihtsalt ei ole, millega toimuma hakkavat kirjeldada võiks?