Taavi Aas:  piletita sõit ei tasu ära

Ekspresskaardi puhul on see summa 4 krooni 14 senti. 90 päeva kaardi puhul on sõidu hind ainult 2 krooni ja 92 senti. Tõeliselt võidavad sooduskaardi kasutajad – nemad maksavad sõidu eest 30 päeva kaardiga 1 krooni ja 72 senti. Tallinna õpilased maksavad aga vaid 1 krooni ja 32 senti sõites 90 päeva ID-piletiga. Need andmed on saadud kaardihinna jagamisel tehtud sõitude arvuga, mis on omakorda selgitatud tegelike vaatlustega.

Ka mittetallinlastele ei tee Tallinn liiga - nende ühe sõidu hinnaks on 30 päeva kaardiga 5,14 krooni, 90 päeva kaardiga 3,44 krooni; naabervaldade õpilased maksavad sõidu eest Tallinnas vastavalt 1,94 krooni ja 1,64 krooni. Seega, mingit röögatut vahe selles, et kui palju maksab tallinlaste ja mittetallinlane ühistranspordisõidu eest ei ole, kuid midagi siiski.

Loomulikult on sõitjad perioodikaardi kasulikkuse ära tabanud,  sest 88 % sõitudest tehaksegi just erinevate kaartidega.  Käesoleva aasta nelja kuu piletimüügi andmete põhjal võib väita, et keskmine sõiduhind kaardiga sõitjale on 2,55 krooni, seevastu talongi või tunnipiletiga sõitjale 9,73 krooni ehk ligi 4 korda enam.

Palju on aga tegelik ühe sõidu hind, mille maksmisel osalevad nii sõitjad kui ka Tallinna linn, kes lisab sõitjate poolt makstud piletihinnale peale veel ka dotatsiooni. Võttes arvesse eelarves ühistranspordi liiniveole ettenähtud summat 667,9 miljonit krooni (10% linnaeelarvest) ja prognoositavat sõitjate arvu 112 miljonit inimest, saame ühe sõidu kuluks ligikaudu 6 krooni. Sellest 45 % (2,7 krooni) kavatsetakse eelarve kohaselt katta piletitulust ja 55 % (3,3 krooni) linnakassast.

Aga aitab arvudest, küsime parem, miks ei taheta sõidu eest tasuda? Eriti arvestades, et piletikontrolöride tegevus on viimaste aastate jooksul tunduvalt tõhustunud. Kui piletikasutajale on sõiduhind tõesti kallivõitu, siis kaardiomanikule on sõiduhind küll igati soodne. Samas eks olegi see nii, et kui sõlmid pikema lepingu, siis kaasnevad ka soodustingimused.

Piletita sõitjaid ei tuleks nimetada enam “jänesteks”, vaid sõiduvarasteks. Kõik saab alguse õigest või väärast mõtlemisest. Mentaliteedi muutmiseks on tarvis kasutada mõjuvaid sõnu. Ka „mõnuainete“ asemel soovitatakse kasutada sõnu, nagu „narkootikumid“ või veel parem – „meelemürgid“. Sõitjad peaksid endile teadvustama, et sõit ühissõidukis on teenuse ostmine, mille eest tuleb tasuda. Igaühel on õigus otsustada oma aususe üle, selle puudumisel aga pole ilus kurta, et trahviks makstud rahasumma on liiga suur. Olla sõiduvaras on selles mõttes ebameeldivam kui olla lihtsalt jänes.

Mõne krooni (või veel vähema) eest saab ühest linnao(t)sast teise. Millise sõiduriistaga on odavam? Kuulen vastuväidet, et pole kusagilt võtta 290 krooni kuukaardi eest. Aga kas 600 krooni trahvi maksmiseks on? Ja kui trahvi ei suudeta tasuda tähtajaks, siis lisandub veel kohtutäituri tasu koos käibemaksuga – kas see on odavam? Äkki veab ja kontrolli ei tehta, see võimalus on tõesti olemas. On aga ka näiteid, kus üks ja sama sõitja on ühe päeva jooksul mitu korda vahele jäänud – loomulikult “premeeritakse” iga korra eest trahviga.

Väited, et ühissõidukid on vanad, aeglased ja räpased, ei vasta tõele. Ainuüksi Tallinna Autobussikoondis on viimastel aastatel soetanud juurde 80 uut bussi.

Sõidupileti eest antud raha kulutatakse uute ühissõidukite soetamiseks, nende korrashoiuks ja koristamiseks. Nii et iga sõiduvarga arvelt saamata jäänud summa lükkab paremate sõidutingimuste loomist edasi. Ja kannatab ka aus sõitja. Kas tasub olla siinkohal ükskõikne ja oodata, et ainult  kontrolör tegeleks sõiduvargaga? Ja kas tasub seda varast kaitsta? Kutsun üles sõiduvarastest kontrolöre teavitama.

Aga kas tasub piletikontrolöri kaitsta? Arvan, et tasub. Kontrolör on konfliktis vaid sellega, kel pole talle ette näidata kehtivat sõiduõigust tõendavat dokumenti (milline keeruline väljend) ehk siis piletit või kaarti. Ja sellega, kes klõbistab kompostrit vaid või alles siis, kui kontrollijad sisenevad sõidukisse. Ja kes on pahased, kui nad seda õigeaegselt ei märka ja ei jõua enne pileti küsimist seda augustada.

Läinud on ajad, kui kontrolörideks võeti “suvalisi inimesi tänavalt”. Praegu on valikukriteeriumid üsna ranged ja enne töölehakkamist tehakse ka vastavat väljaõpet. Eesmärk on läbi aegade üks – kaitsta ausa sõitja rahakotti sõiduvarga eest. Lisanduvad veel turvalisuse kasv ja linna rahaliste vahendite väiksem kulu.

Sõnum on lihtne – osta sõidukaart, kuna piletita sõit ei tasu end ära. Osta on odavam. Lisaks mittetaastuvate närvirakkude kulumisele on võimalus saada sõiduvarga häbiväärne tiitel. Igal oinal on teatavasti oma mihklipäev, ütleb eesti vanasõna. Osta pilet õigest kohast ja nõua müüjalt tšekki.

Piletiraha eest parandatakse sõidutingimusi. Tea, et piletikontrolör seisab Sinu, kui ausa sõitja huvide eest. Ole ka Sina talle toeks. Ei arvagi, et paadunud sõiduvargad seda kirjatükki loevad. See on rohkem Sulle, kes Sa pileti ostad. Ära ole tagasihoidlik, näita üles kodanikujulgust! Head sõitu!