Uudised
Anu Jõgi
31. oktoober 2010 kell 8:55

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Miks tippjuhtkond asub kõige kõrgemal korrusel?

Miks tippjuhtkond seab end alati sisse kõrgemale korrusele? Miks ettevõtted visioone välja mõtlevad? Miks arendamisplaanid nii tihti ebaõnnestuvad? Vastuseid võib leida igivanadest müütidest, kirjutab Helsingin Sanomat.

Müütides on alati olnud head asjad üleval ja halvad all. Taevas ja Olümpose jumalad olid müütides üleval, põrgu ja Hades all.

Organisatsioonid järgivad veel nüüdki seda müütilist mudelit: skeemi ülaosasse paigutatakse organisatsiooni tippjuht, temast allapoole joonistatakse need, kellel on vähem võimu. Taevas on paljudes vanades kultuurides ühenduses heaga, sest seal valitseb valgus, allpool on pimedus.

Tippjuhtide kabinetid paiknevad tavaliselt kõrgematel korrustel, nii on see ka ajalehte Helsingin Sanomat välja andvas Sanomatalos.

Vesa Paavola kirjutab oma raamatus „Töökoha igavesed müüdid“, et juhtide kabinettide paigutusega tahetakse tugevdada piiri organisatsiooni taeva ja põrgu vahel. Tema arvates oleks kuluefektiivsem, kui neil, kellele makstakse kõige rohkem, oleks kõige lühem tee töökohta.

Tema sõnul selgitavad müüdid paljuski, kuidas ennast ka kõige moodsamaks pidavad firmad toimivad. Müüdid mõjutavad alateadvuse tasemel endistviisi meie mõttemaailma ja elu.

USA professor Edgar Schei jagab organisatsioonikultuuri kolme ossa:

Ülemises on selle nähtavad osad: inimesed, nende töö tulemus, riietumine, rääkimise ja tegutsemise viis, kaubamärk, kontor ja mööbel. Keskmisel tasemel on inimeste tööle asutuse poolt seatud väärtused ja normid, millest osa on kirja pandud ja osa mitte. Kõige sügavamal on inimeste argiteadmistest väljaspool ja ainult osalt teadvustatud uskumused.

Paavola sõnul ebaõnnestuvad nii mõnedki arendusplaanid seetõttu, et väljastpoolt toodud juhendaja läheb vastuollu töökoha sügavamate tõekspidamistega.

Asutuse töötajate kollektiivset mälu, töökoha hinge ei saa kunstlikult muuta või „arendada“, kui see ei nõustu muutuma, „kuigi sellele on ette kirjutatud mingi visioon või missioon“, kirjutab ta.

Paavola arvates meenutavad ka organisatsioonide loodavad visioonid püha graali, mõlemat otsitakse innukalt, aga kumbki ei tundu olevat selgelt leitav. „Visioonide tähendus tundub vähemalt väljastpoolt vaadates enamasti hämar, kuigi ülaltpoolt vaadates tunduvad need lubavat parandada praegust olukorda ja teisalt viitavad mingisse transtsendentaalsesse teispoolsusesse. Ebamäärasusest hoolimata usutakse, et visioon viib otse paradiisi,“ kirjutab ta.

Paavola arvates on visioonide mõte tihti autokommunikatsioonis, endale teate saatmises. „Selle asemel et visioon kujutaks mingit tõepoolest saavutatavat sihti, on selle põhiline tähendus parandada organisatsiooni enesetunnet vilgutades pimestava tuleviku pilti.

Paavolat hämmastavad need visioonid: igal ettevõttel, vallal, ametil ja organisatsioonil peab olema oma visioon ja sellele lisaks ka missioon ja strateegia. Kokkuvõttes on Soomes seega sadu tuhandeid visioone. Need koosnevad paarikümnest võtmesõnast, mille hulgas on „juhtiv“, „algataja“, „parim“, „tipptegija“, „põhiline“, „edu“, „kogemus“.

“Võib-olla on kõige halvem, mis juhtuda saab, see, kui kõik need visioonid tõeks saaksid,“ arvab Paavola.

Paljud müüdid räägivad kangelastest. Tihti on kangelasmüütidega seotud teine, nn Tuhkatriinu müüt: kehvad olud on saanud kangelasele heaks hüppelauaks. „Seda tunduvad kinnitavat elulood, eriti autobiograafiad. Nende järgi võiks arvata, et vaene kodu on sangarile nagu lotovõit,“ kirjutab Paavola.

Soomes on sellise kangelase tuntumaks näiteks president Urho Kekkonen, ka tema järeltulija Mauno Koivisto kohta räägitakse, et ta tõusis maa esimeseks meheks Turu sadamast.

Sangarite vastukaaluks on asutuses patuoinad ja ohvritalled. Ebaõnnestumise korral on inimestel kombeks leida süüdlane, kui see on nimetatud, on lihtne asi üksikjuhtumiks tembeldada ja organisatsioon tundub jälle rööbastel olevat.

Paavola sõnul pärineb selle värske näide Nokiast, kus ettevõte teatas hiljuti oodatust paremast tulemusest ja 1800 töötaja koondamisest. „Nende inimohvritega lepitati jumalaid ehk turujõude,“ annab ta asjale müütilise selgituse.

Vesa Paavola tunneb bürokraatia keerdkäike ja organisatsioonide ülesehitust, kirjutab leht, töötab ta ju Helsingi linna organisatsioonijuhina. Müütilist tagapõhja püüab Paavola enda sõnul tuvastada nii, et selgitab eri osakondade ajalugu nendega asju ajades. Mõnes allasutuses kohtab tugevaid uskumusi, mis on pärit juba kaua aega tagasi lahkunud juhtidelt. See võib mõjutada näiteks asjaolu, kui uuendusmeelsed asutuse töötajad on.