Ajastamisele võiks mõelda

Vaatame siis Michigani ülikooli professori H. Nejat Sayhuni uurimust. Selle järeldus oli, et ajastamine on katsumusterohke, kuna väga väike kuude arv moodustab suure osa tõusude ja languste mõjust.

Mida pidevalt nina alla hõõrutakse, on see, et kui olla kogu aeg olla turul, teeninuks 1926. aastal investeeritud dollar lisa 1919,18 dollarit. Kui investor oleks suutnud vaid 5,1 protsenti kõigist kuudest ehk 48 parimat kuud olla USA aktsiate asemel USA valitsuse lühiajalistes võlakirjades, oleks üks dollar kasvanud kõigest 6,46 dollariks. Kas ei ole see suurepärane näide investoritele, et ärge isegi püüdke siin midagi oma peaga mõelda - istuge kogu aeg aktsiafondides. Nüüd siis see, mis tavaliselt jäetakse rääkimata. Kui investor suutnuks leida ainult ühe halvima kuu ja sellel ajal olla aktsiate asemel võlakirjades, kasvanuks dollar 2702,60 dollari võrra. Võrdluseks, kui olid kogu aeg aktsiates, siis tuli dollarile lisa 1919,18 dollarit. Kas tõesti ei tasu vähemalt püüda ajastada? Kui investor tabanuks börsilt eemal olla 48 halvemat kuud, oleks üks dollar kasvanud 1023 557,70 dollari võrra.

Loo moraal võiks olla, et eelistades saada mitteajastamisele mõeldes 1919 dollarit, võid teenida vaid kuus dollarit, ja jääd ilma võimalusest teenida miljon dollarit. Ajastamine ei ole kaugeltki mitte lihtne. See on ülikeeruline. Paar korda võib see õnnestuda, aga pidevalt mitte. Kuid nagu oli näha, tõi juba vaid ühe halvima kuu leidmine märkimisväärselt suurema teenistuse. Aga selle asemel, et püüda leida börsi halvimatel kuudel mingeid sarnasusi - olgu siis tehnilise analüüsi abil või kõrvutades neid makronäitajatega või hoopis fondide raha osakaaluga või aktsiate suhtarvude tasemetega -, leitakse, et ajastamine on jama. Kui teema ei ole oluline, miks siis peaks sellele aega raiskama?