Valed küsimused tekitavad valesid vastuseid

Meediast kostab ikka ja jälle kriitikat, et poliitikute valimislubadused on liiga populistlikud. Seetõttu on tänuväärne valijakompassi projekt, mille eesmärk on anda valijaile võimalus võrrelda oma seisukohti poliitika sõlmküsimustes valimistel osalevate erakondade omadega. Siiski tahaks diskuteerida sõlmküsimuste üle, mille kohta valijate arvamust küsitakse.

Energiavaldkonna kohta on küsimusi kolm: riik peab säilitama täieliku kontrolli strateegiliste ettevõtete üle; madalama elektri hinna huvides tuleb vähendada taastuvenergia toetust; energeetilise sõltumatuse suurendamiseks tuleb Eestisse ehitada tuumajaam. Kas need küsimused tõepoolest väljendavad Eesti energiapoliitika sõlmküsimusi või on tegemist valija osalise eksitamisega ja riigi energiamajanduse tegelikelt väljakutsetelt tähelepanu kõrvale juhtimisega?

Riigi täielik kontroll? Kas selle all mõeldakse vajadust allutada riigile kõik elektrijaamu omavad ettevõtted Eestis (nt ka Soome energiakontsernile Fortum kuuluvad siinsed elektrijaamad)? Või seda, et riigi osalus riigile kuuluvais elektrijaamades ei tohi muutuda? Esimese hooga meenub börsil noteeritud Vene gaasiettevõte Gazprom, mille aktsiatest kuulub 50,01% Vene riigile. Kas keegi kahtleb, et Vene riik ei kontrolli täielikult Gazpromi? Usun, et oleks juba aeg uurida, milles riik näeb enda rolli tuleviku energiaturul ja kus peab vajalikuks erakapitali suuremat kaasamist. Praegune olukord, kus kõik kitsaskohad soovitakse lahendada riigi rahakoti arvel, pole pikemas perspektiivis nagunii jätkusuutlik.

Elektri hind? Teise küsimuse puhul sooviks hoobilt küsida, kas ELi ühe kõige süsinikurikkama ja madalaima keskmise hinnaga elektrit nautiva Eesti reguleeritud elektrituru tarbija tõesti vajab täiendavat kingitust, mis Eesti elektroenergeetika niigi viletsat investeerimiskeskkonda (vrd näiteks Põhjala riikidega) veel enam kahjustaks? Kas selline poliitiline lubadus aitab kaasa uute elektrijaamade kiirele ülesehitamisele, mis poleks konfliktis Euroopa kliimapoliitikaga? Pigem mitte. Taastuvenergia arendamiseks suunatavate ressursside vähendamise ja lõpptarbija makstava hinna konflikti toomine valimisvõitlusesse on ühele kõige vähemtähtsale probleemile lahenduse otsimine.

Tuumajaam? Lähtudes esimesest kahest küsimusest, tekib kohe küsimus, kas riigil on piisavalt raha, et panna ise püsti umbes 3,5 miljardit eurot maksev tuumajaam, ja kui pole, kas meie elektroenergeetika investeerimiskeskkond on piisavalt atraktiivne, meelitamaks siia rahakaid välisinvestoreid, kes idee ellu viiksid?

Veel mõni aeg tagasi majandusbuumi ajal ei olnud need küsimused väga relevantsed. Odavat krediiti pakuti ohjeldamatult ja tuumaenergia valdkonnas räägiti uuest suurest algusest. Praeguseks on olukord oluliselt muutunud. Mõni päev tagasi teatasid Prantsuse GDF Suez, Saksa RWE ja Hispaania Iberdrola tagasitõmbumisest Rumeenia Chernavoda tuumajaama 3. ja 4. tuumareaktori ehitamise projektist tingituna "ebamäärasuse ilminguist Rumeenia majanduses ja elektriturul". Olukord pole parem ka Balti regioonis. Korea ettevõte Kepco ütles lahti plaanist liituda Leedu uue tuumajaama projektiga. Kas Eestil on naabrite ees mõni eelis, mis võimaldaks siia ehitada konkurentsivõimelise tuumajaama?

Küsimused, mida tuleks esitada. Keskendumine energeetika mikromaailma küsimustele on küll konflikte loov ja seetõttu valijatele atraktiivne, kuid omamata selget poliitikat Eesti strateegiliste arengusuundadega seonduvates küsimustes, mõjub see pigem asendustegevusena. Küsimused, mida Eesti erakondadele esitada, võiksid seetõttu olla hoopis järgmised. Kas Eesti varustuskindluse tagamisel peaks lähtuma riiklikust isoleerumisest (täielik kontroll ja oma vajaduste täielik rahuldamine) või juba tekkinud regionaalse elektrituru reaaliatest? Kas varustuskindluse tagamisel peaks eelkõige lähtuma Euroopa ühtse elektrituru- ja kliimapoliitika elluviimisest? Kas varustuskindluse tagamise poliitika peab olema siseriiklik või hõlmama ka välispoliitikat (siduvad lepped ELi liikmeist naabritega)?

Valed küsimused tekitavad valesid vastuseid ega vii meie elu edasi. Seetõttu loodan siiralt, et poliitika sõlmküsimuste otsinguil ei takerduks meedia, eksperdid ega valijad erakondade valimisprogrammidesse, vaid mõeldakse ise kaasa, kuidas muuta meie elu paremaks.