Hispaanial sai pikast paigalseisust kõrini

"Me pole tööriistad poliitikute käes!" Sellised plakatid ilmusid üleöö minu kodulinna El Puerto de Santa Maria majade seintele, kõrvuti üleelusuuruses poliitikute fotodega, mis kuulutasid kohalikke ja autonoomsete piirkondade valimiste saabumist läinud pühapäeval. Kui mitmel pool Euroopas julgetakse majanduskriisi möödumist juba poole suuga mainida, siis Hispaania olukord on üha allamäge veerenud: 46 miljonist inimesest on siin töötud 5 miljonit ning parempoolse Partido Populari äsjane valimisvõit ei ole hispaanlaste arvates lahendus kuhjunud probleemidele.

Töö kui kodanikuõigus. Viimasel nädalal on kümned tuhanded inimesed veetnud ööd ja päevad Madridi peaväljakul Puerta de Solil, nõudes elementaarseid kodanikuõigusi: tööd, õigust valida rohkema kui kahe suurpartei vahel (valimisseadus teeb väiksemate löögile pääsemise äärmiselt keeruliseks), korruptsiooni lõppemist, tähelepanu pööramist mitte pankade, vaid kodanike turvatunde tagamisele, osalusdemokraatiat. Kuigi valimised on nüüdseks seljataga ja Partido Populari võit teiste (iseäranis praegu riigis võimul oleva PSOE - sotsiaaldemokraatliku partei ees) mäekõrgune, ei leia meeleavalduste korraldajad sugugi, et see olukorda muudaks. Mõne pisipartei mõningane edu sotsialistide hävingu arvel ei ole samuti muud kui vaid väike kosmeetiline parandus. Seetõttu on protestide üks eestvedajaid, liikumine 15-M lubanud Puerta de Solil jätkata ka edaspidi. "Valimistulemused pole meie jaoks tähtsad, pole olnudki - oluline on panna alus uuele süsteemile!" kinnitavad nad.

Rahvas on üksmeelel. Sarnased meeleavaldused toimusid 50 Hispaania linnas ning üle pika aja on rahvas milleski üksmeelel. Minu laste sõbrad ja nende vanemad võivad vaielda küll härjavõitluse keelamise või abordi legaliseerimise üle, kuid toetavad tuliselt sündmusi Puerta del Solil. Minu 30. aastates hispaanlastest sõbrad on uhked ja ärevil: viimaks ometi on õhus muutust! Sest viletsus ei ole Hispaanias mitte vanakese või paljulapselise pere nägu - suurima löögi all on noored täiskasvanud, kelle tööpuudus on 44% ja kelle lootus vanemate tiiva alt pääseda on kaduvväike. Viimasel on nii hea kui ka halb külg: vähemalt pole siin kommet hätta sattunud sugulast näljapajukile jätta, suure suguvõsa peale söödab keegi ikka kõhu täis. Lisaks moodustavad üle 80% Hispaania kaubandus- ja teenindusettevõtetest vaid mõne töötajaga pereettevõtted, mis annab lootust, et onu Luisi baaris või nõbu Enrique lihapoes vahel ikka abijõudu vajatakse. Aga mitme kõrgharidusega noori on - sarnaselt Eesti eakaaslastega - kodukandist laia ilma erialast tööd otsima läinud tuhandeid. Ja nüüd on nii neil kui ka enamikul rahvuskaaslastest tõesti kõrini.