Advokatuur oma liikmete rikkumisi kalevi alla ei peida

Advokatuur on viimase kümne aasta jooksul väga kiiresti kasvanud. Sellega on kaasnenud ka esitatavate kaebuste hulga suurenemine, mis aasta-aastalt lahendamist on vajanud. Kui aastal 2001 oli advokatuuris 415 liiget ning aukohus menetles 7 advokaadi suhtes esitatud kaebusi, siis 2010. aasta lõpus oli liikmeid 735 ning aukohus menetles 69 kaebust 46 advokaadi suhtes, neist 33 korral algatati aukohtumenetlus.

Perioodil 2001-2010 on aukohus muu hulgas teinud ka 5 advokatuurist väljaheitmise otsust, millest üks kohtu poolt küll tühistati ja hiljem asendati kutsetegevuse tähtajalise peatamisega.

Lisaks sellistele näidetele on olnud rida juhtumeid, kus advokaat on pärast järelevalvetegevuse alustamist ja juhatusega suhtlemist ise oma käitumist kriitiliselt hinnanud ning pidanud õigemaks paluda enda väljaarvamist advokatuuri liikmeskonna hulgast, ilma et selleks oleks vaja läbida järelevalvemenetlus. Need juhtumid ei pruugi kajastuda aukohtu statistikas, kuid on osaks advokatuuri nö isepuhastumise protsessis.

Inimeste õigusteadlikkus areneb. Analüüsides aukohtu ja juhatuse menetluste statistikat viimase ligi kümne aasta jooksul võib üldistusena tõdeda kahte tendentsi. Esiteks on kasvanud esitatavate kaebuste hulk, mis peegeldab ühelt poolt inimeste arenenud õigusteadlikkust võrreldes kümne aasta taguse ajaga ja teisalt võib viidata kaebuste veidi kergekäelisemale esitamisele. Võrdluseks sobib meenutada näiteks halduskohtutes tekkinud probleemi seoses vangide poolt massiliselt esitatavate kaebustega. Teiseks, vaatamata menetluste suurele hulgale, esineb raskeid rikkumisi siiski suhteliselt harva ning loomulikult kaasneb sellega asjakohane reaktsioon advokatuuri pädevatelt organitelt.

Advokatuuri liikmeskond on aja jooksul muutunud ja muutub ka edaspidi. Uusi liikmeid tuleb juurde, vanu aeg-ajalt lahkub. Viktor Kaasiku väljaarvamine advokatuurist tema avalduse alusel ei ole advokatuuri jaoks erakordne sündmus, vaid osa loomulikust protsessist.