Ainult Tallinnast jääb väheks

Tallinna vanalinnas on liikumine kannatustnõudev - tänavad on turistidest tulvil ja enamasti kuuleb võõrast keelt. Sadam on suuri kruiisilaevu täis ja hotellid tunnistavad, et vabu tube ei ole. Kummaline kuulda pärast paariaastast nutulaulu, et keegi meid enam ei armasta ja pakkumine ületab oluliselt nõudlust.

Eesti vähestest, täpsemalt piiratud arvuga, turistidele esile tõstetud huviväärsustest, on palju räägitud. Kuid vähem on juttu olnud sellest, et suur osa põnevaid asju ei kannatagi masside pealetungi - nad on olemas, põnevad ja ligimeelitavad, aga ka haprad. Näiteks Viimsi 11 saart, millest Prangli, Naissaar ja Keri on ehk laiemalt tuntud, kuid Aksist, aga eriti Sillikrunnist ja Vullikrunnist, on kuulnud küllap vähesed. Rääkimata nendel käimisest.

Meil on pakkuda palju rohkem kui Tallinna vanalinna õllelõhnalistel ja higistel tänavakohvikutel ning palju rohkematele inimestele, kes ei ole vaid kruiisituristid. Kuid on ka üks piirav asjaolu: ei saa ega taha lubada peavooluturiste kohtadesse, mis vajavad hoolsat ja tähelepanelikku külastamist.

Esmalt top 10. Tahame näidata Eesti soid ja rabasid, saari, mille ajaloost ei puudu naismereröövlid ja muinassadamad koos merelahingukohtadega. Muidugi võiks Eestil, esmalt Tallinnal, kust enamik turiste kaugemale ei jõua, olla oma top 10, nagu Londonil, Pariisil ja Berliinil. Kuid need on eelkõige üldteada kohad, kuhu inimene läheb, kui satub linna esimest korda. Tallinna turismitopi kõrval, kuhu kindlasti võiksid kuuluda vanalinn, KUMU, Kadriorg, aga ka Meremuuseum ja teletorn, võiksime mõelda, kuidas rääkida nii kodustele kui ka välismaalastele oma lugu - neile, kel on mõne teema vastu sügavam huvi.

Eesti turismiarenduse peamine häda on ehk selles, et vähe on valikuid konkreetsetele sihtrühmadele. Üle Eesti on talviti hotellid peaaegu täiesti tühjad. Isegi Pärnu Rannahotell ja vahepeal ka Ammende Villa olid talviti kinni. Kõlab uskumatult. Samas - Saksa jahituristidel on rada Eestisse sisse tallatud.

Peame tegema tööd kohtadega - looma väärtuslikke keskkondi. Põlvamaal asuv maanteemuuseum on küllap rõõmsaks üllatuseks paljudele, kes sinna sattunud. Siseturismi hoogustamisel riiki uut raha sisse ei tule, kuid arendab meid rahvana. Ja eks väga paljud välismaalased satuvad Eesti huviväärsusi vaatama just võõrustajate suunistel. On ju Eesti muuseumite vähese atraktiivsuse üks põhjusi see, et me isegi ei ole neis käinud.