Seevastu riikide kohta, kus pettusekahtlusi registreeritud pole, on OLAF tõstatanud küsimuse, kas seal ikka tegeldakse juhtumitega piisavalt tõsiselt. Kerkib küsimus, kas tegu on ikkagi Eesti edulooga või pigem teiste silmatorkavate tegemata jätmistega? Äripäeva hinnangul viitab see eelkõige viimasele ning on hoiatav näide, et Eestis rehepapluse nime all tuntud tegevus ei ole pelgalt mõne isiku või ettevõtte käitumismuster, vaid ka riikide teadlik poliitika. Kui Euroopa Liidu toetuste võimalike väljapetmiste uurimisel väljendub rehepaplus silma kinni pigistamises ja teemaga mitte tegelemises, siis hullemal juhul viib see otsese valetamise ja vassimiseni.
Ilmekas näide pärineb Kreekast. Kui 2004. aastal tekkisid Eurostatil tõsised kahtlused riigi statistika õigsuses ning amet korraldas sama aasta sügiseks põhjaliku andmete kontrolli, selgus, et "vead" ilmnevad eelarvepuudujäägi ja riigivõla näitajate puhul kõikidel aastatel alates 1997. aastast . Seejuures "vead" ei olnud mõnes protsendis, vaid erinevus oli koguni mitmekordne. Sel teel pettis Kreeka endale muu hulgas välja euro ja sellega kaasnenud odava laenuraha, mille tagajärjed nüüd kogu Euroopat põhja kisuvad.
Pettused, ebavõrdsus ja ebatõhusus. On selge, et raha lõhn - olgu selleks mõni linna, riigi või üle-euroopaline projekt, meelitab pettureid ja skeemitajaid. Euroopas ja ka Eestis on aastatega tekkinud lausa projektimeistrite ja skeemitajate põlvkond, kes elatuvadki toetustest - tulgu need siis kust iganes.
Euroopa põllumajanduspoliitika on hea näide mitmes mõttes. Lisaks pettustele külvavad toetused ka ebavõrdsust, millest kirjutasime alles septembri keskel. Toona arvas näiteks Läänemaa suurima teraviljakasvataja Reinu-Einari OÜ juht Einar Pärnpuu, et oleks isegi parem, kui neid toetusi üldse ei oleks. Sest kui tööd tehakse Saksamaal ja Eestis ühepalju ning konkureeritakse ka samal turul, siis toetused võivad erineda mitu korda. Sama meelt on teisedki ettevõtjad. Eilseski Äripäevas avaldatud intervjuus kritiseeris transiidiärimees Oleg Ossinovski riigi makstavaid ettevõtlustoetusi. Tema väitel suretavad toetused efektiivsed ettevõtted välja.
Eestis kõlab üha rohkem, et toetustega külvatakse pettuste kõrval ka ebavõrdsust ja ebatõhusust, pärssides nii konkurentsivõimet. Seni, kuni riigid tegelevad rehepaplusega, head lahendust ei ole. Või siiski - äkki kaotaks toetused sootuks?
Autor: ÄP