Eesti ülesanne - kasv peab inflatsioonist ette jõudma

Majanduskasvu allikas on tööviljakuse kasv, hinna- ja palgatõus. Majanduskasvu oleme harjunud pidama heaks, hinna- ja ka palgatõusu (kui vaatame majandust tervikuna, tema konkurentsivõimet) aga halvaks. Hinnatõus vähendab küll raha väärtust (aga seda vaid juhul, kui see raha on üksikraha, nagu oli Eesti kroon), kuid toob majandusse raha juurde ja võimaldab kasvada. Palgatõus on majandust tervikuna vaadates halb juhul, kui ta vähendab riigi konkurentsivõimet. See kogemus meil 2000ndate keskpaigast ka on.

Eesti inflatsioon pole ei hea ega ka halb. Põhjus selles, et Eesti teenuste hinnad on sageli kordi madalamad kui Soomes või mujal Euroopa Liidus. Et Eesti elatustase tõuseks, peaks tõusma ka palgad, mis paratamatult tekitavad inflatsioonilise surve. Sest palgakasv saab Eestis tulla hinnatõusu arvelt, mis teenuste puhul on enamasti põhjendatud - kui võrrelda hindu eurotsooni võtmemajandustega. Kuna Eestis ja eurotsoonis käibib sama raha, ei vähenda Eesti inflatsioon euro väärtust. Oleme väga väikesed ja me hinnad ongi "valed" - teistega võrreldes liiga madalad. Eurotsooni keskmine inflatsioon on 1,5%, umbes samasugune on ka enamike suuremate eurotsooni riikide majanduskasv, n-ö arengut ei toimu.

Majandustel on lagi. Kuid igal majandusel on ees "lagi", millest läbi minna ei saa. Pärast II maailmasõda pööraselt kiirelt arenenud Jaapani majanduse areng jõudis laeni 90ndate alguseks ja pärast seda on toimunud deflatsioon - majandus on taandarenenud. Peamiseks põhjuseks piiratud tarbimine - jaapanlased töötavad ja teenivad, aga ei kuluta. Küünikud ütlevad, et tsunami oli Jaapanile kasulik - sai hoogustada jaapanlasi veidigi tarbima ja kulutama. Majandus saab toimida vaid tarbimisel - kui kõik investeerivad-säästavad, sureb majandus välja. Investeering saab "toota", kui toob kaasa täiendava tarbimise.

Eesti 2000ndate keskpaiga kiire majanduskasv tugineski peamiselt siseriiklikule tarbimisele, mis kahjuks leidis aset laenuraha arvel. Meil on küll palju uusi maju ja toredaid tehaseid, kuid nende ehitamiseks võetud laenude teenindamiseks kulub kogu me tänane sissetulek - nii eraisikutel kui ka ettevõtetel, ja uue raha hankimine on võimalik tihti mitte suurema tööhulga, vaid siseriikliku hinnatõusu arvel.

Eesti eripära. Eesti eripäraks on aastaid olnud asjaolu, et me suudame koduturule müüa kallimalt kui välismaale. Tegelikult võiks olla ikka nii, et toome väljast raha koju. Kui Eesti majanduse praegusest eemärgist rääkida, siis selleks ei olegi mitte inflatsiooni ohjeldamine (kuna meie raha on sellest hoolimata stabiilne), vaid ekspordikasv - riiki uue raha toomine, loodud väärtuse vahetamine rahaks võimalikult kalli hinnaga välismaal, mitte kodus. N-ö üksteise koorimine on pigem raha ühest taskust teise tõstmine.

Teine eesmärk peaks olema majanduskasvu hoogustamine. See, et Eestis luuakse tänavu enam kui 15000 uut ettevõtet, mis on kõigi aegade rekord, on parim tee kasvu suunas. Kui enamik neist suudavad tulevikus oma tooteid või teenuseid mingilgi määral eksportida, oleks eriti hästi. Kui majanduskasv ületab inflatsiooni ja riigieelarve on seejuures tasakaalus, suudame Euroopa etalonriigina püsida veel pikka aega.