Hannes Prits • 17. oktoober 2011 kell 21:00

Euroopa Liit: Eesti lehmad saavad Euroopalt lüpsi

Eesti toiduainetööstus satub tähelepanu keskmesse tavaliselt siis, kui mõni tema haru on sunnitud hinda tõstma. Ma rõhutan - on sunnitud. Sest toidukaupade hinnatõusule reageerib ühiskond väga valuliselt. See on ka põhjendatud, kuna paljude inimeste jaoks on kulu toidule nende peamine suurem kulu. Kuid selle põhjus ei ole reeglina mitte tööstuste kasumiahnus, nagu vahel avalikkusest võib mulje jääda, vaid pigem "hädatapp" - tarbijalt saab lisaraha küsida vaid siis, kui enam mingisugust muud võimalust ei ole. Muidu kingid oma paremad kunded üsna kiiresti konkurentidele.

Vähem arutatakse meil selle üle, miks hinnad niivõrd suurtes piirides kõiguvad - mitte ainult ei tõuse, vaid ka langevad. Toiduainetööstuse võlu ja valu ei ole üksnes ilm, mis võib saagiga õnnistada või laostada, vaid ka nõudluse kõikumine eri riikide lõikes.

Esmalt on toit kohalik kaup. Kuid, nagu teame, mõjutab naaberriikide turu nõudlus Eesti turgu - kui Venemaal makstakse ikka kõrgemat hinda, võib koduturg n-ö tühjaks jääda. Piirkondliku turu võrrandis on mitu muutujat - kas välja viiakse toore või lõpp-produkt - Eestist müüakse Lätti ja Leetu ka toorpiima, mis kaudselt siinse toote hinda tõstab, samamoodi mõjutab toote hind Eestis ka see, et lätlased ja leedukad ostavad odavamat Vene elektrit - mis on ühtlasi hea näide globaliseeruvatest turgudest. Ühendatud anumate tõttu ei ole küsimus isegi hinnas, vaid selles, et kaup oleks poes püsivalt saada. Tarneahel võib olla vaatamata turumajandusele katkendlik.

Koduturg määrab pikaajalise edu. Vaid hinna järgi jooksmine on lühinägelik. Heades hotellides ei reserveerita restorani-basseini pikaks ajaks ühele kliendile. Igal kliendil peab olema sisuliselt igal ajal võimalus minna nii restorani kui ka basseini. Loeb kaubamärk, mis on usaldusväärne vaid siis, kui ta suudab oma mainet hoida.

Need toiduainetööstused, kes koduturu unarusse jätavad, ei saa olla pikaajaliselt edukad. Kuid teisalt ei saa ka edu nimel võtta sisse suuri kahjumeid. Kui toorainehinnad ikalduse, ebapiisava pakkumise või mingil muul põhjusel tõusevad, tuleb sellega paratamatult kaasa minna.

Tarbijale on muidugi hea uudis, et tavaliselt tõusevad väljamüügihinnad alati vähem kui toorainehinnad. Sest alati on turul keegi, kes tahab madalama hinnaga turuosa osta. See võib ka õnnestuda, eriti näiteks privat label'itega. Kuid nagu elu näitab, tähendab hilisem hinna "õigeks rihtimine" turukaotust, mistõttu kahjumlik kasv toiduainesektoris on üldiselt lühinägelik ja kulutoov, mitte tulutoov strateegia.

Kilud maitsevad läikivas karbis. Konkureerimisvõimalusi analüüsides on hinna kõrval tähtsad nii toote kvaliteet kui ka pakend. Kvaliteeti ja head maitset tuleb võtta aksioomina, milleta müügiedu on välistatud. Kuid sama tähtis on pakend, sest sööme suu kõrval ka silmadega. Eestis läbi löönud toidukaubad ongi lisaks maitsele seda teinud ka pakendiga. Tänapäeva kaubandus soosib eelpakendatud toodete müüki, mis on leidnud ka tarbijate poolehoiu. Igaüks meist on kogenud vorstiletis looklevaid järjekordi, kus pooled järjenumbrid jäävad vahelt ära, kuna inimesed on lihtsalt väsinud ootamast. Eelpakendatud toodete puhul saab valiku kriteeriumiks eriti esmaostul just pakendi meeldivus ja haaravus - mis on ainus tee kordusostuni.

Ebavõrdsus. Eesti toiduaineturgu moonutab olulisel määral Euroopa Liidu ebavõrdne (loe: ebaaus) põllumajanduspoliitika, kus Eesti ja Hollandi põllumajandustoetused erinevad kohati üle viie korra. Kui arvestada, et Hollandis on ka oluliselt soosivam kliima, mastaabiefekti võimaldavad suuremad tootmisüksused ja seegi, et Hollandi põllumajandussaadused on maailmas tuntud ja hea mainega, ei tasuks meil siin põllumajandusega tegeledagi. Et siiski toota, peame seda kompenseerima väiksemate palkade ja olematu kasumiga. Isegi kõrgemad väljamüügihinnad ei muuda seda meie jaoks oluliselt rõõmsamaks - vaba turgu moonutavate tegurite mõju on sedavõrd suur. Omamaine kvaliteetne toit ei suuda iial konkureerida hiidtootmiste ühenäolise ja peavoolumaitselise masstoodanguga. Me saame loota vaid sellele, et tarbija teadvustab endale, kui suurt Eesti elanike hulka ta oma tarbimisharjumustega toidab ning ehk õnnestub saavutada teatud läbimurre läbirääkimistes Euroopa Liiduga. Eesti talumees vääriks ainuüksi kliimat arvestades hollandlasega võrreldes vähemalt kaks korda suuremaid toetusi.

Hetkel kuum