Euroopa Liit: Eesti lehmad saavad Euroopalt lüpsi

Koduturg määrab pikaajalise edu. Vaid hinna järgi jooksmine on lühinägelik. Heades hotellides ei reserveerita restorani-basseini pikaks ajaks ühele kliendile. Igal kliendil peab olema sisuliselt igal ajal võimalus minna nii restorani kui ka basseini. Loeb kaubamärk, mis on usaldusväärne vaid siis, kui ta suudab oma mainet hoida.

Need toiduainetööstused, kes koduturu unarusse jätavad, ei saa olla pikaajaliselt edukad. Kuid teisalt ei saa ka edu nimel võtta sisse suuri kahjumeid. Kui toorainehinnad ikalduse, ebapiisava pakkumise või mingil muul põhjusel tõusevad, tuleb sellega paratamatult kaasa minna.

Tarbijale on muidugi hea uudis, et tavaliselt tõusevad väljamüügihinnad alati vähem kui toorainehinnad. Sest alati on turul keegi, kes tahab madalama hinnaga turuosa osta. See võib ka õnnestuda, eriti näiteks privat label'itega. Kuid nagu elu näitab, tähendab hilisem hinna "õigeks rihtimine" turukaotust, mistõttu kahjumlik kasv toiduainesektoris on üldiselt lühinägelik ja kulutoov, mitte tulutoov strateegia.

Kilud maitsevad läikivas karbis. Konkureerimisvõimalusi analüüsides on hinna kõrval tähtsad nii toote kvaliteet kui ka pakend. Kvaliteeti ja head maitset tuleb võtta aksioomina, milleta müügiedu on välistatud. Kuid sama tähtis on pakend, sest sööme suu kõrval ka silmadega. Eestis läbi löönud toidukaubad ongi lisaks maitsele seda teinud ka pakendiga. Tänapäeva kaubandus soosib eelpakendatud toodete müüki, mis on leidnud ka tarbijate poolehoiu. Igaüks meist on kogenud vorstiletis looklevaid järjekordi, kus pooled järjenumbrid jäävad vahelt ära, kuna inimesed on lihtsalt väsinud ootamast. Eelpakendatud toodete puhul saab valiku kriteeriumiks eriti esmaostul just pakendi meeldivus ja haaravus - mis on ainus tee kordusostuni.

Ebavõrdsus. Eesti toiduaineturgu moonutab olulisel määral Euroopa Liidu ebavõrdne (loe: ebaaus) põllumajanduspoliitika, kus Eesti ja Hollandi põllumajandustoetused erinevad kohati üle viie korra. Kui arvestada, et Hollandis on ka oluliselt soosivam kliima, mastaabiefekti võimaldavad suuremad tootmisüksused ja seegi, et Hollandi põllumajandussaadused on maailmas tuntud ja hea mainega, ei tasuks meil siin põllumajandusega tegeledagi. Et siiski toota, peame seda kompenseerima väiksemate palkade ja olematu kasumiga. Isegi kõrgemad väljamüügihinnad ei muuda seda meie jaoks oluliselt rõõmsamaks - vaba turgu moonutavate tegurite mõju on sedavõrd suur. Omamaine kvaliteetne toit ei suuda iial konkureerida hiidtootmiste ühenäolise ja peavoolumaitselise masstoodanguga. Me saame loota vaid sellele, et tarbija teadvustab endale, kui suurt Eesti elanike hulka ta oma tarbimisharjumustega toidab ning ehk õnnestub saavutada teatud läbimurre läbirääkimistes Euroopa Liiduga. Eesti talumees vääriks ainuüksi kliimat arvestades hollandlasega võrreldes vähemalt kaks korda suuremaid toetusi.