Heido Vitsur: Peame hindama oma võimeid ja võimalusi

Eesti tööstuse profiil globaalsest aspektist vaadatuna ei ole kuigi värvikas - keskpärane lisandväärtus, ka ei ole me kuigi ambitsioonikad, tööstus ei tule meie riigi puhul näiteks kasvõi turismiga võrrelduna kuigi säravalt esile.

Tööstuse tähenduse riigile määrab peamiselt ära asjaolu, milline osa töötleva tööstuse väärtusahelast selles riigis paikneb. Seni on meie roll siiski võrdlemisi marginaalne, suudame peamiselt pakkuda lihtsamaid abifunktsioone suurematele tootjatele-tööstustele (koostetöö ja pakendamine, lihtsamate konstruktsioonide ja varuosade tootmine). Selline tööstus on kohapealse teenuste sektoriga (teadus, arendustegevus, disain) võrdlemisi vähe seotud ega ole seetõttu palju teadmistemahukam kui jaekaubandus vms - selle loodav lisandväärtus pole kaugeltki nii kõrge kui tehnoloogiat loovates riikides. Seevastu kõikide nende tegevuste lisandumine loob majanduse arengu ja väärtuse kasvu eeldused riigi igal tasandil.

Mis puutub tehnoloogia arendusse, siis sellisel tasemel tegevust, mida võiks tõepoolest arenduseks nimetada, meil veel märkimisväärselt pole. See toimub kusagil "mujal".

Mida peate meie tööstuse suurimateks kitsaskohtadeks? Eesti puhul saame vaid väga vähesel määral kõnelda klassikalisest tööstuslikust tootmisest - ettevõtetest, millel on tööandjatena ja oskustööjõu tarbijatena kaalukaim osa ühiskonnas.

Kui vaadata meie töötleva tööstuse juhtivaid ettevõtteid, iseäranis kriisjärgsel perioodil, siis suurim osa klassikalisest tööstustööliste tööst on suunatud tootmist teenindavatele tegevustele (Elcoteq, Krimelte). Töö teevad ära automaadid ja robotid.

Ma tahan öelda, et me oleme väikesed, väga väikesed, ning see on paratamatus, millega meil tuleb lõpuks ometi harjuda. Eesti peamine probleem ning väljakutse seisneb meie tööstuse viimises seniselt niisugusele tasemele, kus areng oleks tõepoolest pidev, suisa väljapääsmatu ning otsustavates lõikudes meie endi kontrolli all.

Oluline on, et ülikoolide juurde rajataks üha enam arenduskeskuseid, et kogu meie potentsiaal realiseeritaks täies mahus. Selleks on vaja asja rahvusülest korraldamist. Väikesed riigid, kellel see on suurepäraselt õnnestunud, on näiteks Holland ning Taani.

Areneva riigi väikesed ettevõtjad ei suuda finantsliselt oma tegevusi pikalt ette planeerida, nad ei suuda võtta suuri pikaajalisi riske. Siin peab riik appi tulema, et suudaksime ületada lihtsa allhanke tegija ja väärtusahela kontrollijavahelist helibarjääri. Asjaolu, et kümned ettevõtjad on selle barjääri ületamisega hakkama saanud, on kiituseks neile, kuid mitte tunnustuseks meie töötlevale tööstusele, sest nende ettevõtete arvele tuleb meie sisetoodangust häbiväärselt väike osa.