FOTOD: surnud linn 25 aastat hiljem

 Tšornobõli tuumakatastroofi toimumisest veerandsada aastat hiljem võtab inimtühjas Prõpjatsi (Pripjat) linnas loodus üha enam võimust. Kunagine ligi viiekümne tuhande elanikuga elitaarlinn laguneb ja ennustatakse, et 30 aasta pärast on see varemeis.

Tuumajaama töötajatele mõeldud linna hakati ehitama 1970. aastal. 4. reaktor plahvatas 26. aprillil 1986 kell 1.23. Suurima saastatuse osaliseks saigi reaktorist vaid 3 kilomeetri kaugusel asuv Prõpjatsi linn, mille 49 600 elanikku evakueeriti alles 30 tundi pärast plahvatust.

 Tänaseks on linn vaatamata miilitsavalvele tühjaks röövitud. Korteritest on viidud veesegistid ja radiaatorid, laiali on tassitud enamus mööblist. Viimane suurem laastamistöö toimus 2000ndate alguses. Pole näha ka perepilte kunagiste kodude seintel. Ei mänguasju, riideid ega raamatuid. Enam ei teki seda muljet, et elanikud pidid linnast põgenema loetud tundidega, jättes maha oma isikliku vara.

 Meid saatev Tšornobõli tuumajaama avalike suhete töötaja Nikolai Fomin hingab sügavalt sisse ja kiidab linna värsket õhku. Ta räägib, et linnas ja selle ümbruses elab arvukalt metsloomi. Lisaks tavapärastele metssigadele ja rebastele ka metsikuid hobuseid. Nende mutatsioone on jäänud aastatega vähemaks, kuid luustiku arengu häired on siiski sagedased. Ka taimestik on taastanud oma esialgse kuju. Katastroofile vahetult järgnenud aastatel olid taimede lehed ja viljad neile omasest palju suuremad.    

Piirkonnas liikudes tuleb püsida giid Fomini poolt määratud rajal, sest radiatsioonitase võib lühiajaliselt ohutust 3 mikrosiivertist (mSv/h) olla paiguti palju kõrgem. Uhkete nimedega kunagised laiad tänavad ahenevad looduse pealetungi ees silmnähtavalt. Peaväljaku sillutisest tungivad läbi puud ja vohab sammal. Samblale astumine pole soovitatav, sest see sisaldab lubatust kuni viiekordselt kõrgemat radiatsioonitaset. Taimestik vohab ka majades sees, murdes läbi keraamiliste põrandaplaatide ja betooni.

Lahkun linnast teadmisega, et ei naase siia enam mitte kunagi. Prognoositakse, et inimestele on piirkond elamiskõlbmatu veel kolm sajandit. Selleks ajaks on siin arvatavasti juba kõrge mets.