WSJ: euroala võlakriis on juhtimisprobleem

Eelkõige on see juhtimisprobleem – euroala instantside suutmatus välja arendada mehhanismid euroalal distsipliini kindlustamiseks ning hätta sattunud riikide abistamiseks. Nii ongi saanud võimalikuks, et ühe väikeriigi võlaprobleem on üle kasvanud kogu ühisraha ohustavaks eksistentsiaalseks kriisiks.

Ilma selle juhtimisprobleemi lahendamiseta pole ka võlakriisile lahendust, kirjutab leht. Selles ei jäta viimased nädalad kahtlust. Ei aita valitsuste väljavahetamine tehnokraatide või uusi kärpeid lubavate poliitikutega – Itaalia ja Hispaania võlakirjade tootlused on ikka talumatult kõrgel. Ei aita ka Euroopa Keskpanga tugiostud – kuna pank võib neid teha vaid järelturul, ei kindlusta see riikide juurdepääsu laenurahale ega pruugi ka mõjutada investoreid, et need raskustes riikide võlakirjade ostmist jätkaks. Kahtlusi riikide võimest oma võlakoormaga toime tulla need tugiostud ei leevenda. Lisaks tähendavad keskpanga tugiostud teiste investorite jaoks suuremaid riske, kuna keskpank erinevalt erasektorist oma halbu varasid maha ei kanna.

Kummaline, et kriisi levik tuleb paljudele üllatusena, märgib leht. Näib, et pole aru saadud, kuidas ja miks kriis levib. Prantsusmaa ja Saksamaa 2010. a oktoobris Deauville’is tehtud otsus kaasata Kreeka võlaprobleemi lahendusse investorid, tõi euroalale tagasi krediidiriski. G20 tippkohtumisel nimetatud võimalus, et Kreeka euroalalt lahkub, tõi tagasi valuutariski. Tulemuseks on, et kogu euroalal – välja arvatud Saksamaa võlakirjad - on oluliselt kasvanud likviidsusrisk, kuna investorid, pangad ja firmad püüavad kõik riskantsetest varadest vabaneda.

Ainus tõeline lahendus euroala kriisile peab algama kokku varisenud võlakirjaturu taastamisest – viimast on võimalik saavutada üksnes ühiste võlakirjadega. Euroopa Komisjon esitabki kolmapäeval selleks omad ettepanekud, kuid neis üksmeelele jõudmine võib võtta kuid ning aluslepingu muutused, mis võimaldaks käiku lasta kõige efektiivsemad alternatiivid võlakirjade emiteerimiseks võivad võtta aastaid.

Ja veel on vastuseta küsimus, millist poliitilist hinda Saksamaa selle kõige eest nõuab?

Saksamaa kardab enim seda, et igasugune abi ehk kaitse turujõudude eest vähendab liikmesriikidele survet, et nad oma rahanduse korda teeksid. Nii Euroopa Komisjoni president Jose Manule Barroso kui ka Euroopa Ülemkogu juht Herman van Rompuy esitavad varsti oma ettepanekud euroala juhtimise tugevdamiseks. Enamik ideid tiirleb paraku vaid olemasolevate reeglite timmimise ümber, et tõhustada kontrolli liikmesriikide eelarvepoliitika üle. Mitte aga tugeva eelarve- ja poliitilise liidu loomise ümber, mida on vaja euroala võlakirjade usaldusväärsuse kindlustamiseks.