Venemaa pärast parlamendi valimisi: kas ikka endine?

Nad rääkisid kavandatavast Euraasia liidust kui uuest majandusruumist, kuid eelkõige kui uuest “liidust”, mis mitte ainult ei too tagasi Venemaa kunagise “geopoliitilise velitšije” (suursugususe, mõjususe) tunde, vaid ka toob majanduslikku kasu. Mõlemad rääkisid vajadusest tugevdada Venemaa rahvusvahelist positsiooni ka majanduslikult. Putin rõhutas, et Venemaa viib läbi aktiivset välispoliitikat ja osaleb globaalprobleemide lahendamisel, loomaks “õiglasemat poliitilist ja majanduslikku maailmakorraldus”. Räägiti energiaekspordist ja moderniseerimisest, relvajõudude ümberrelvastamisest ja kodumaise tööstuse arendamisest.

Seega kavatseb Venemaa selgelt jätkata oma suurriikliku positisooni loomisele/taastamisele suunatud aktiivset poliitikat, sealhulgas ka majanduse vallas. Selleks kasutatakse ka edaspidi muuhulgas oma energiakandjate, eriti gaasiturul saavutatud ning Euroopat tabanud kriisi ja Fukushima tuumakatastroofi põhjustatud poliitiliste kiirotsustega veelgi tugevdatud positsiooni. WTO-liikmelisus selles mõttes vaid muudab pisut mängureeglistiku hallatavamaks rahvusvaheliselt, kuid ei muuda ära Venemaale, aga ka mitte ainult talle, iseloomulikku üldist omamaise tootja kaitse suundumust tervikuna.

Selge see, et üldine maailma tabanud majanduskriis võib anda tagasilöögi ka Venemaa majandusliku võimekuse selgroo mooodustavale energiakandjate ekspordile. Eks sellest oligi tingitud Venemaa kõrgelt hinnatud rahandusministri Aleksei Kudrini suhteliselt ootamatu ja jõuline lahkumine valitsusest. Seejuures viitas ta selgelt ohtudele, mis seonduvad just nimelt valimiste eel levitatavate optimistlike prognooside paikapidamatuse võimalikkusele seoses globaalse, eriti aga just Euroopa ja USA majanduskriisiga ning sellel foonil arutule lubaduste laviinile, mida on jaganud “tipud” valimiste künnisel eelkõige sotsiaalsete kulutuste ja relvastuskulude järsu kasvatamise kohta. Kudrin nimelt väidab, et isegi tänastest nafta- ja gaasihindade soodsatest hindadest tulenevalt rekordiliste suurusteni, peaaegu 600 miljardi dollarini kasvanud riigireservidest ei pruugi piisata palju enamaks kui kaheks-kolmeks aastaks, kui maailmakonjuktuur peaks seoses kriisi süvenemisega halvenema ka energiakandjate osas.

Samas ühest küljest on “tipus” rõhutatud eelseisva perioodi kursina sõnumit riigi positisoonide taastamisest Nõukogude Liidu nostalgia ärakasutamise ja suurriikluse võtmes, kasutades ära ka kriisi võimendunud geopoliitilist vaakumi Euroopas ja selle lähiümbruses. Eriti kõneka näitena võib tuua eelnimetatud Putini kongressikõnes ootamatu Stalini poolt II maailmasõjas kuulsaks tehtud fraasi teadlik parafraseerimine. Teisest küljest  leiab enam kajastust järsult suurendatava sotsiaalsuse vaimus tegevus maksunduse, palkade ja toetuste maksmise, elamispinnaga varustatuse ja teistes valdkondades, mille apoteoosiks oli Putini kõnes ootamatu teade, et proportsionaalne tulumaks tuleks asendada progressiivsega ja luksuse karistamisega. See kõik meeldib Duumale ja enamikule lihtrahvastki. Teisest küljest aga jätkatakse ka klassikalise investeeringute kaasamise soodustamise ja moderniseerimise vajaduse palju tagasihoidlikuma teemaarendusega, mille suhtes on ka rahvaasemikel, nagu lihtinimestelgi, suhteliselt ükskõikne, vahel aga grupihuvidest tulenevalt ka negatiivne suhtumine. Seega, kui see teine külg ei peaks õnnestuma, on ka süüdlane teada – Duuma.

Niisiis, vastus pealkirjas toodud küsimusele on olemas: jah, Venemaa jääb suuresti ikka endiseks. Ahvatlevaks ja riskantseks turuks, kus riigi roll ja poliitiline jõulisus jäävad määravaks. Ning seda ju Putin oma kõnedes ongi juba mitu korda rõhutanud, et Venemaa vajab “stabiilsust” eelseisval kümendil.  Mida muud see “stabiilsus” peakski tähendama?