Maris Lauri jätkab analüüsidega

Tööjõu pakkumine vähenebAlates järgmisest aastast hakkab elanikkonna vananemine oluliselt mõjutama tööjõu arvukust: minu arvestuste kohaselt väheneb tööealiste (15-74-aastased) arv viie aasta (2012-16) jooksul umbes 30 000 inimese võrra ja langeb alla ühe miljoni (seda siis lähtudes praegusest ametlikust rahvaarvust). Kui mitteaktiivsete elanike osakaal selles vanusegrupis püsiks stabiilsena (nt vanemaealiste ja õppurite hõivatuse kasvu tõttu) väheneks tööjõu arvukus umbes 12 tuhande inimese võrra. Selline eeldus oleks siiski mõneti optimistlik, kuna Eesti ettevõtjad pole eriti valmid osaajalisi töötajaid – see võimaldaks suurendada pensioniealiste ja üliõpilaste hõivet - palkama ning kõrgharidusreformi käivitumine vähendab tõenäoliselt ajutiselt noorema tööjõu pakkumist. Nimelt tekkib kõrghariduse reformi tulemusel ajutine võnge kõrgharidusega töötajate pakkumisvoos: algul pakkumine väheneb, siis korraks suureneb ning seejärel stabiliseerub; selline võnkumine toimub sealjuures üldise üliõpilaste ja lõpetajate arvu langustrendil, mis jätkub kuni ülikoolidesse jõuab sellel sajandil sündinud mõneti arvukam noorte põlvkond.

Seega väheneb tööjõu pakkumine keskmiselt umbes 3000 inimese võrra igal järgneval aastal. Seda olukorras, kus majandus kasvab ning ettevõtted on valmis järjest enam töötajaid palkama. Niisiis saab hõivatute arv kasvada vaid töötute arvel, mis tähendab, et tööpuuduse langus osutub suhteliselt kiireks. Kui välisnõudlus poleks kehv ja Eesti majanduskasv oleks suurem, siis süveneksid probleemid Eesti tööturul märkimisväärselt kiiremini ning konkurentsieeliste kadumine ja uue tasakaalustamatuse teke oleks Eesti majanduses oluliselt varajasem. Tööturul toimuvat vaadates võib lausa väita, et kehv majandusseis Euroopas ja maailmas on Eestile õnneks, kuna annab Eesti ettevõtjaile aega kohandumaks kiiresti väheneva tööjõupakkumisega. Küsimus on vaid selles, et väga paljud ettevõtted ei mõtle oma tegevuses nii kaugele.

Hädad kvalfikatsioonigaEbakõlad tööturul on süvenemas: nii mitmeski valdkonnas ja erialal on töötajate puudus väga suur, samas on töötute kvalifikatsioon tihtipeale kaugel sellest, mida tööandjad otsivad. Nappus on ühelt poolt kõrgelt kvalifitseeritud töötajaist, kuid samuti ka odavat tööd tegijatest.

Viimaste palkamise tõrkeks on eelkõige väga madalad töötasud ning kehvad töötingimused (selle hulka tuleb lugeda ka väga pingeline töö) ehk siis asjaolu, et pakutav kompensatsioon ei vasta potentsiaalsete töötajate nõudmistele. Selliste ametikohtade täitmiseks on sisuliselt vaid üks võimalus - töötasu tõus. Ilmselgelt ei ole inimesed valmis asuma ametitesse, mis ei taga neile normaalseks eluks piisavat sissetulekut. Kulude kasvu peab ettevõtja kompenseerima parema töökorralduse ja investeeringute abil ehk siis tootlikkuse suurendamisega. Samuti peavad paljud ettevõtted leppima madalama kasumimarginaaliga.

Alternatiiviks on tootmise sulgemine – see on majanduse kõrgema lisandväärtusega tootmise poole liikumise protsess, kus madala lisandväärtusega (ja madal palgaga) tootmine lihtsal kaob, kuna ei suuda leida töötajaid. Kuid ilmselt juhtub nii nagu 2007.-2008.aastalgi, mil paljud ettevõtted olid hädas odavapalgaliste töötajate leidmisega ning süüdistasid selles töötajaid (kes olevat liialt ahned) ja riiki (kes ei lase odavtöötajaid riiki sisse tuua). Majanduskriis andis mitmetele sellistele odavtootmisega ettevõtetele ajutise hingetõmbeaja, nüüd on see lõppemas, kuid suurem osa neist ilmselt ei kasutanud seda aega kasulikult, vaid jätkas vanaviisi, mis tähendab, et nende jaoks kordub peagi 2007.-2008.aasta.

Tööjõu nappus tähendab kiiremat palgatõusuKõik need ebakõlad tööturul tähendavad seda, et palgatõusu surve tugevneb, kuigi töötuse määr jääb suhteliselt suureks. Ühelt poolt kaovad odavad töökohad, teisalt on oodata palgatõusu suurenemist erialadel, kus tööjõu nõudluse ja pakkumise tasakaalustamatus on kõige suurem. See puudutab eelkõige mitmeid spetsiifilisi ja kõrge kvalifikatsiooniga erialasid, kuid näiteks ka ehitus- ja remondivaldkonda, kus suure hulga süsinikukvoodi rahade ja ELi fondide vahendite kulutamise vajadus lükkab sel ja järgmisel paaril aastal tööjõunõudluse pakkumisest oluliselt suuremaks. Võib-olla meelitab see ka töölisi Soomest-Rootsist tagasi Eestisse, kuid ilmselt praegusest kõrgema palga eest. On üpris tõenäoline, et mingil määral kandub palgatõus ka teistesse valdkondadesse, küsimus on üksnes kui kiiresti ja millal täpsemalt. Kõige juures tuleb arvesse võtta kasvavat rahulolematust madalate sissetulekutega (nt õpetajad, meditsiinitöötajad). Seega on vähetõenäoline, et palgatõus lähiaastail jääb mõne (reaal)protsendi piiresse.

Palgatõusu surved hakkavad iga aastaga kasvama, kuna tööjõunappus suureneb ja vabade töötajate arv väheneb. Nagu eespool nimetatud, tähendab palganõudmiste kasv ühelt poolt seda, et mõningad odavad tootmised kaovad. Ellujäämiseks aga peavad ettevõtted muutuma efektiivsemaks ning hakkama tootma kaupu ja teenuseid, mida saab kallimalt müüa, ehk siis liikuma kõrgema lisandväärtusega tootmise suunas. Vastasel juhul ootab Eestit tulevikus ees uus ülekuumenemismull ja majanduslik tagasilöök.