Ametite järelevalvetasud nöögivad Eesti ettevõtjaid

Nimelt küsivad teiste hulgas veterinaar- ja keskkonnaamet kontrollide eest eelkõige väikeettevõtjatele arve alusel üle jõu käivaid summasid.

Äripäeva hinnangul on see järjekordne näide, et ettevõtluskeskkond Eestis kipub halvenema. Näiteks on Eesti juba mitu aastat langenud Maailmapanga koostatava ja 183 riiki hõlmava ettevõtluskeskkonna edetabeli pea kõigis kategooriates. Ka ajakirja Forbes koostatud äritegevuseks parimate riikide pingereas, kus on vaatluse all 141 riiki, on Eesti tänavu langenud. Tõsi, Eesti on mõlemas endiselt edukas kolmandas kümnes, kuid muret teeb just langustrend.

Aga tagasi näite juurde. Nimelt saadavad erinevad ametid ettevõtjaid kontrollima ametnikke, kes korjavad selle eest teenustasu. Kannatajaks on eelkõige väike- ja keskmised ettevõtted, kellele pealesunnitud kulu on proportsionaalselt ehk suhestatuna oma tegevusest saadavasse tulusse väga suur. Ulatudes isegi tuhandetesse eurodesse, moodustab see suurtel firmadel vaid väikese protsendi või isegi promilli ettevõtte kogukäibest, kuid väikestel võib see ulatuda isegi kümnete protsentideni. Seejuures maksavad needsamad ettevõtjad edasi ka kõiki kehtestatud makse.

Ühelt poolt on mõistetav, et kontroll on eelkõige vajalik ettevõtjatele nõuete täitmiseks. Teisalt on imelik, et võimumonopoli teostamiseks korjatakse lisaks maksudele ka lisatasu. Seda enam, et nõuded on kehtestatud muu hulgas üldistes huvides, ühiskonna kaitseks. Veidi liialdades sarnaneb see olukorraga, kui politsei hakkaks “kõik puhuvad” kontrolli raames kõigilt sõidukijuhtidelt tasu nõudma. Või mupo küsiks tasu ka õigesti parkinud autojuhtide kontrollimise eest. Õli valab tulle, et tasu on iseenesest kontrollimatu, kuna pole kehtestatud kindla riigilõivuna, nagu näiteks notaris, vaid tunnitasuna.

Mitu tundi kulub või mitu ametnikku objekti kontrollima saadetakse, on aga suures plaanis ettearvamatu. Veelgi enam, tegemist on justkui topelt karistusega. Esmalt makstakse ootamatu kontrollinõude eest. Kui aga kontrolli ei läbita või leitakse eksimus, on ametnikel võimalus ka ettevõtte tegevust pärssida.

Lisaks muule külvab selline maksustamine ebavõrdsust. Sellest, et tasud on märksa koormavamad väikestele võrreldes suurtega, kirjutasime juba ennist. Kuid ebavõrdsus on ka ettevõtluse erinevate harude vahel, sest ühed on maksustatud lisaks üldistele maksudele ka erinevate tasudega ning teised mitte.

Üks teenustasusid pooldav argument on, et järelevalvetasude eesmärk on tagada sõltumatus riigieelarvest. Aga sama väidet saaks ju kasutada ükskõik mis teenuse puhul. Nii ei peaks ka turvalisus ja arstiabi sõltuma riigieelarvest. Ammugi haridus. Sama “loogikat” edasi arendades võiks ettevõtja nõuda maksude puhul tasaarveldust juhul, kui ta mingit riigiteenust ei kasuta.

Teine argument kipub juba ametnikel valdavaks muutuma. Nimelt olevat normid kehtestanud Euroopa Liit. Aga Eesti ei ole mitte liidu alam, vaid liige. Seega ei ole olemas eraldi euronorme. On vaid kehtivad normid. Kui nendega on probleem, peaks ametnikud leidma lahendusviisi, mitte põhjendusi lahenduse otsimisest loobumiseks. On see reeglite muudatus või mingit sorti kompensatsioonimehhanism, on juba järgmine arutluskoht.

Mingit lahendust on aga keeruline leida enne, kui probleemi eitamise asemel seda tunnistatakse.