Turvaliseks vanaduseks tuleb varakult säästma hakata

Kuni selle aastatuhande alguseni teadsid inimesed üsna täpselt, milline elu neid vanaduses ootab. Möödunud sajandi kuuekümnendateni oli see selge: kui eluaastaid oli rohkem antud, tuli sedavõrd kauem ka tööd teha, ning kui jõud üles ütles, sai enamik loota oma perele, vähemal määral säästudele, vähesed varandusele. Kui ei toiminud ükski ülaltoodud variantidest, sai loota sellele, et kogukond võtab vastutuse inimese toimetuleku kindlustamise eest enda peale.

Majanduslik tõus. Möödunud sajandi teisel poolel pöördus kõik paari aastakümnega pea peale. Perekonnad, mille sõda oli juba niigi auklikuks teinud, muutusid ebastabiilseks. Meditsiinis võeti kasutusele penitsilliin ja teised uued ravimid, eluiga hakkas kiirelt pikenema. Ühiskonnas leidsid aset naiste emantsipatsioon ja seksuaalrevolutsioon. Kuna muutusi oli saatnud enneolematu majanduslik tõus, polnud arenenud maades esialgu kuigi raske asendada seni pere- või kogukonna tasemel toiminud sotsiaalkindlustust riigi tasemel toimivaga.

Seega ei juhtunud jooksva finantseerimise põhimõttel toimivale pensionisüsteemile üleminekul esiti muud, kui perekondade asemele tuli riik ja nooremate pereliikmete töö asemele kogu riigi töövõimelise elanikonna töö. Rahvuse ulatuses jäi selline tehing vajaliku töö hulga suhtes esialgu nullsummamänguks, paljude inimeste sotsiaalne turvalisus kasvas tänu riskide jagamisele.

Ning et tulemus ei sõltu mitte ainuüksi igakuise panuse suurusest, vaid ka panustamisperioodi pikkusest. Tuli välja, et sellised rahapuud, mis kasvataksid tagasihoidlikust panusest vajaliku suurusega fondi, maa peal lihtsalt ei kasva.

Arvutused näitasid, et kui inimene paneb kõrvale (II sambasse) kahekümne aasta jooksul 5% sissetulekust, siis on tal üksnes 2,6%ne tõenäosus endale senisest sissetulekust 30%ni ulatuv sissetulek kindlustada; 70% suuruse sissetuleku saamise tõenäosus jääb aga nulli lähedale.

Kui aga inimene paneks kogu normaalse tööaja, s.o 40 aastat, raha tallele ja säästaks 5% asemel 10%, nagu Joosep soovitas, siis oleks senisest 30% suuruse sissetuleku saamise tõenäosuseks 91,7% ja 70% suurusel 52,8%.  See tähendab, et asjal oleks juba jumet.

Kombineeritud pensioniplaan. See tulemus on igati loogiline. Mahub ju pikemasse perioodi rohkem majandustsükleid ja tõenäosus, et inimese pensioniskeemis võiks tulla heade ja halbade aastate proportsioon tuntavalt lahjade aastate kasuks, jääb suhteliselt väiksemaks. Samuti sõltub ju tehingukulu eeskätt tehingute arvust, mitte aga tehingu suurusest, mistõttu panuste suurendamisel suureneb ka nende efektiivsus.

Ka ei tohiks praeguselt 2+4% süsteemilt 3+6% üleminek erilisi üllatusi või probleeme endaga kaasa tuua, kuivõrd kriisi vaegmaksete korvamiseks hakatakse seda niikuinii mingis ulatuses rakendama. Seepärast oleks otstarbekohane lubada kõigil teise samba osalistel minna soovi korral üle 3+6 skeemile.

Selline suhteliselt väike panuse suurendamine aitaks oluliselt parandada inimeste toimetulekut vanaduses, vähendada riigi tulevikukohustusi ja suurel määral asendada praegust vägagi problemaatilist kolmandat sammast.

Eriti mõttekaks muutuks selline teise samba mahu suurendamine aga siis, kui me loome võimalused säästetud raha efektiivselt oma majandusse suunamiseks. Kuid igal juhul peab arvestama ka sellega, et kogumispensioni süsteem toimib reaalses elus, mistõttu võimalike riskide paremaks maandamiseks on siiski vaja kombineeritud pensioniplaani.