Jüri Sepp: kõik ettevõtted pole sisutud

1. Konkurentsieelise tüüp – hinnangu saab kahe äärmuse vahel. Kõige parem on siis, kui konkurentsieelis tugineb uudsele lahendusele, tootele, unikaalsusele. Kõige hullem hinnang on siis, kui konkurentsieelis tugineb lihtsalt odavusele. Mis on meile iseloomulik ja selle näite alusel me ei saa seda kohta, mida me loodaksime ja saaksime.

2. Väärtusahela laius – väärtusahel algab uue toote arendamisega ja lõppeb turundamisega, seal keskel on tootmisprotsess. Siin on raske öelda, kas oleks kasulik kogu ahelat enda juures ja oma ettevõttes omada või pigem vastupidi, kas oleks hea olla kohal ahela esimeses või viimases otsas. Tegeleda uute toodete arendamisega, kontrollida turundust, teenida müügi pealt ja jätta vahepealne ahelalüli ehk tootmine mujale riiki, kus odavus on tähtis. Väärtusahela paiknemine on Eesti nõrk koht.

3. Klastrite areng – arenenud ja rikaste riikide tunnus. Seal on ettevõtted saavutanud sünergia üksteisele tuginedes, välja on kujunenud ettevõtete kompleksid, kes teineteist toetades on ühiselt jõudnud kõrgema väärtusloomeni. Siin mängib kaasa meie väiksus. Ilmselt ei tule kõne alla, et Eestis kujuneksid väga suured kompleksid, et me hõlmaksime tööstusharu algusest lõpuni. Eestis tuleb otsida õige koht rahvusvahelise klastrites, näiteks Skandinaavias. Ainuke viga on selles, et rahvusvahelistes klasterites ei paku meile keegi seda positsiooni, kus meie saaksime rikkaks.

4. Kontroll rahvusvaheliste turustuskanalite üle. Kas me ise suudame kontrollida, kus ja mis hinnaga meie kaupa müüakse. Me ei suuda seda ja teised võtavad meie eest kasumid välja.